Tänavamuusik päästab maailma

Raekoja platsil seisab noor mees, hästiistuv soge silmil, muie suunurgas. Ta klõbistab sõrmedega üle nuppude ja puhub instrumenti sooja õhku. Shsss...shssss. Siis tõstab ta mänguriista huulile. Päiksekiired mängivad silmipimestaval metallil ja inimeste jaoks eikusagilt ilmunud helid panevad neid pead pöörama. Kõik peatub. Inimesed unustavad kuhu nad teel olid ja miks on nii kiire. Üllatusest ja ehmatusest istuvad osad neist tänavasillutisele ja treppidele, teised otsivad toetust majaseintelt. Muusika on lihtsalt lummav.

---------

Saksofonist Raul Sööt

Ah et kus selline muinasjutt on juhtunud? Pariisis, Kopehaagenis, Prahas, kui soovite Moskvas või Peterburis, igatahes mitte Tallinnas, Viljandis, Pärnus või Tartus. Millal te viimati kohtasite tänavamuusikut või nägite kedagi molbertiga pargis istuvat? Kultuuripealinn 2011, kas projekti rahavood näevad ette mujalt taoliste boheemlaste sisse toomist?

Mispärast on meil Pärt ja Tormis, tunnustatud koorid, laulupeod ja Valgre, kuid tänavamuusikut tuleb tikutulega otsida? Hea küll, suvi on meil lühike jah. Kuid ei või ju olla, et meie tänavamuusiku on kolinud Youtube’i või starisaatesse plaadilepinguid sõlmima. Või on õrnad sõrmekesed Soomes ehituskivide vahel töntsiks muutunud?

Kõik need, kes hõõruvad aastaid muusikakoolis heliredeleid või on muidu metsast tulnuna andekad, ei ole ometi nii andetud ja häbelikud, et me neist midagi ei kuule. Koer on maetud vist ametnike juurde. Nimme kiusatakse loomeinimesi taga, piiratakse nende annet, kärbitakse mingisse normatiivsesse käitumisse ja keegi ei julge iitsatadagi. Avalikud üritused tuleb registreerida, mistõttu inimesed ei saagi spotaanselt presidendivalimiste ajal laule laulda. Tänaval musitseerimiseks tuleb linnavalitsuse „kultuurikomisjonile” esmalt ette mängida ja kui sobib, siis saad mõned tunnid ka rahvale kultuuri viia. Nagu Prometheus, kes pidi tuletoomise eest Kaukasuse mäe küljes aheldatuna kotkal oma maksa nokkida laskma.

Regulatsioon võtab ilmselgelt igasuguse isu ära, kuid mure on ka mujal. Protsetantlik tööeetika ei lase tänaval niisama „lolli” mängida. Boheemlased, pidalitõbised, teisitimõtlejad ja pimedad tuleb ikka tänavalt normaalsete inimeste silma alt ära koristada. Ent kes teeks siis kultuurirevolutsiooni? No et oleks mõni märter, kes pääseb leheveergudele kui munitsipaalpolitsei käed raudu lööb kultuurituse eest. Tänaval pissida ja pilli mängida pole ju ilus.

Apollonlik sangar, kust sind leida? Staarisaates üks Taavi oli, ei tea kas tema päästaks maailma? Raud nägi et sa kaks korda järjest vales kohas laulma hakkasid ja oleks kenasti su tänavale saatnud. Aga see Rannap ei saa kohe millestki aru ja nägi su vigurdamist haledalt läbi. Muidugi sai ta aru, et sa oled andekas poiss. Saad nüüd plaadilepingu ja tuhat teismelist fänni. Alenderi eest muidugi twelve points. Aga juhul kui sa klaaspaleesse ei saa, järsku laulad tänaval end inimeste südamesse? Vikerraadio teeks otselülituse ja MTV terve saate esimesest korralikust tänavamuusikust Eestis. Rahvas armastaks sind ja kuulus oleksid ka.

Vat kui mina raha kokku saan, toon palverännaku korras Itaalia käsitöömeistritelt oma unistuste saksofoni. Siis hakkan märtriks ja pagen munitsipaalpolitsei eest vanalinna katustele mängima. Niiet üle linna oleks kosta. Öösel mängin ka. Ja siis hakkan soosaarlikult tänavamoosekante maale tooma. Lõpuks vajub jazzkaar laiali ja uut Sakala keskust pole enam mõtet ehitadagi. Otsakoolikad ei tea, kuhu häbi pärast silmi peita. Kunst kuulub siis rahvale ja eesti eputisi, kes tuhandeid kroone enda kontserditel näitamise eest maksavad, enam pole. Tallinnas käivad inimesed ringi rõõmsate nägudega ja tänavad pole ammu näinud Lexuste või Mercedeste rattaid, sest kultuur jõudis kohale. Saiakangis mängib sopransaksofon nagu noor Garbarek, Viru väravates ajab tumedal toonil otti (muusikute väljend improviseerimise kohta) sordiiniga trompet. Tammsaare pargis peab indiaanlaste „El Condor Pasa” oma laagri nõutult kokku pakkima ja metsasarvekvintett paneb kogu Viru keskuse rahva kikivarvukil hiilima.

-------

Kui noormees on huuliku pilli küljest ära võtnud ja kuulajad vaikselt laiali vajuma hakkavad ei taha üks vanapapi, lapselaps süles, kuidagi ära minna. Tema pilk on äraolev ja tütreke mängib hajameelselt patsilehviga. Kusagilt ilmunud tädike pakub noormehele maasikaid ja kallistab teda. Tädi palub järgmisel korral rohkem sõpru muusikakoolist kaasa võtta. Ta ei tea, et pillimees pole kunagi muusikakoolis käinud. Ta on tänavamoosekant. Lihtsalt andekas. Ilma staarisaateta.

Kellele porgand, kellele kepp

Artikkel ilmus Postimehes 14. november 2006 Liikluskultuurist rääkivad inimesed viitavad tihti sellele, mis jääb inimestel kahe kõrva vahele. Sageli peetakse silmas puudulikku mõistust, hoiakuid või väärtushinnanguid, kuid on ka neid, kes tõmbavad paralleele vaimuhaigustega. Peeter Oja pandud diagnoos («Skisofreenia teedel ja tänavatel», PM, 08.11.) – skisofreeniline liikleja – vajab olulist täpsustamist, sest tean kindlalt, et Oja peab tegelikult silmas lääne kultuuris sisalduvat individualistlikku antisotsiaalset käitumist. Tüüpiliselt luuludega seostatava isiksushäirega pole igatahes meie liiklejatel midagi pistmist. Liikluskultuur peegeldab meie ühiskonda, nagu mainiti ka ETV saates «Foorum» (08.11.). Minu mure on, et kõrvadevahelisest rääkisid seal endised siseministrid, jurist ja politseijuht. Teaduspõhisest arutelust jällegi mitte kübetki. Ometi ei pea see nii olema. Soome psühholoogid on saavutanud olukorra, kus liiklustemaatikas laiemalt ja isegi liiklussõlmede planeerimises räägivad kaasa psühholoogid. Rootsis jäetakse uuselamurajoonides kõnniteed ja haljastus rajamata lähtuvalt keskkonnapsühholoogias teadaolevast põhimõttest – jälgi enne, kuhu inimesed ise rajad teevad. Meil on selline inimteguriga arvestamine pigem utoopia. Piits ja präänik Tallinnas on rajatud kahele poole Laagna teed suured tarbimistemplid. Nende vahet sagivad jalakäijad üle neljarajalise tee, millel liikuvate sõidukite kiirus on keskmiselt üle 20 meetri sekundis. Nii on mõistetav ka hiljuti Tartu maantee avamisel vallandunud ratturite käitumine. Keskkonna planeerimisel ei arvestata inimeste ega nende vajadustega. ETV saates «Foorum» ütles jurist ja endine liikluspolitseinik Indrek Sirk, et täiskasvanute psühholoogia on lihtne. Ta pidas silmas seda, et kollase tule alt läbi sõitev juht hakkab peagi ka punase alt läbi lipsama, kui keegi teda ei karista. Ma ei ütleks, et psühholoogia nii lihtne ongi, kuid käitumisteooriast võib leida väga praktilisi õpetusi inimkäitumise modifitseerimiseks. 20. sajandil peamiselt psühhoanalüütikute vastu suunatud biheivioristliku doktriini järgi oli igasugune inimkäitumine mõjutatav vaid tasu ja karistuse abil. Biheiviorismi suureks teeneks tuleb pidada panust õppimise mehhanismidesse. Piitsa ja prääniku meetod sobiks esialgu meie liikluse parandamiseks küll, kuid seni on räägitud rohkem piitsast kui präänikust. Piitsa, teadagi, peaks andma liiklejale politsei. Ka kaasliikleja võiks rikkuja korrale kutsuda. Karistus eksimuse eest, olgu siis noomimine või trahv, peaks järgnema võimalikult kohe pärast ebakohase käitumise ilmnemist. Parkimistrahvi tasumine mitme nädala pärast näiteks ei seostu küllalt tihedalt selle situatsiooniga, kus ma valesti parkisin. Seega on muidugi õige idee, et liikluspolitseinikke peaks tänaval rohkem olema, vahetult sekkumas. Pärast Postimehe appikarjet, et Tallinnas on vaid kaks liikluspatrulli (Tallinna liikluspolitseil ei jätku jõudu huligaane taltsutada, PM 12.07.), saadeti tänavaid vilkurautodega kammima nii laboritöötajad kui paberimäärijad. Säärasest ajutisest poliitikast pole aga kasu. Ehmunud mundrimehed Tallinnas akadeemilise raamatukogu juures lubava fooritulega üle tee astunud neiust mürises mööda potentsiaalselt surma külvav sõiduauto, ikka punase alt läbi. Jätsin meelde nii sõiduauto registreerimisnumbri, värvi kui ka margi. Julgustasin neiut sammuma välisministeeriumi kõrval seisnud politseiauto juurde ning üles andma tema elu ohtu seadnud autojuhti. Enesekindlalt sinivalge vilkurauto juhiklaasile koputanud neiule, kes teatas täpselt nii kurjategija sõiduvahendist kui ka tolle teost, vaatasid politseinikud jahmunult otsa. Kodanikujulgusest ehmunud mundrimehed suutsid end koguda ning kokutasid: «Ja mida te soovite, et me teeksime?» Nimelt oli neil käsil hoopis teine töölõik ning ohtlik autojuht libises samal hetkel nende nina alt uuesti mööda. See on näide sellest, kuidas praegu ei toimi kõige efektiivsem kasvatusmeetod – teole kohe järgnev reageering – isegi siis, kui selleks on ideaalsed võimalused. Ka pole ma näinud soojast autost väljuvaid politseinikke manitsemas punase tulega teed ületavat mammikest. Ainult ühel korral olen olnud hämmeldunud Vabaduse väljakul grupist politseinikest, kes vihma trotsides manitsesid tipptunni ajal absoluutselt igaüht, kes mingigi reegli vastu eksis. Neil jätkus isegi südikust peatada räigelt liikluseeskirju rikkunud liinibuss, kostitada selle juhti karmi, kuid õiglase loenguga, ning seejärel rajada bussile liikumiskoridor. Ma olin vaatepildist lummatud ning seisin soolasambana Vene Draamateatri trepil vihmavarjus, mõeldes, kes suutis neid politseinikke sellisel moel motiveerida. Empaatia ja jagatud vastutus Teiseks käitumist mõjutavaks vahendiks on tasu soovitud käitumise eest. Liikluses tähendaks soovitud käitumine esiteks korrektsust eeskirjade täitmisel ja lisaks teistega arvestamist. Tasuks oleks tänu käeviipe või noogutusena, aga laiemalt võttes see, et kui on vaja, lastakse sind üle tee, luuakse sulle pöördeks võimalus jne. Säärast arvestamist kaasliiklejaga soosib võime suuta end mõelda kaasliikleja olukorda. Tean kindlalt, et hääletajaid võtab peale vaid inimene, kes suudab panna ennast teeäärse pöidlatõstja olukorda. Teised lihtsalt ei märkagi. Neid, teiste inimestega arvestavaid tegelasi, iseloomustab empaatiavõime. See pole pelgalt kaastunne, vaid võime näha teistes inimestes või olukordades, milles need inimesed on, midagi, mis seondub sinu endaga. Et empaatia käivitaks abistava käitumise, peab enamasti olema abivajaja piisavalt sarnane abistaja endaga ning situatsioonis peab olema potentsiaalseid teisi abistajaid vähe. Nii võtab väikesel külateel iga kolmas auto hääletaja peale, kuid suurel magistraalil ehk iga sajas. On arusaadav, et linnakeskkonnas ja seal, kus sagijaid palju, kehtib jagatud vastutus – küll keegi teine teeb. Empaatia ülim näide liikluses võiks olla see, kui trammipeatuses aitab peatunud autojuht rööbassõidukile noore ema lapsekäruga ja unustab end temaga kaasa sõitma. Teine äärmus sotsiaalsest käitumisest on see, kui vilkuriga undavale kiirabile ei anta teed. Esimene näide on haruharv, teist kohtab linnas kahjuks absoluutselt iga päev. Empaatiavõimet ei õnnestu aga tõenäoliselt šokiteraapiaga suurendada. Nii pole eriti lootust, et liiklushuligaanid pärast haiglas siibripanemist ka lapsekärusid tõstma hakkaksid. Kasvatus on aeganõudev ja pikaajaline treening. See nõuab järjepidevust. Iseseisvuse algusega kaasnenud surmad meie teedel ei tulnud mitte vabakssaamise eufooriast, vaid sellest, et sõidukite omadused järsult muutusid. Kui seda ei osatud ette näha, siis mida me sellest õppida võiksime? Praegused autod on vaiksed ja täis turvavarustust, mis uinutab ohutunde. Müriseva «mossega» on maanteel piirkiiruse saavutamine piisavalt hirmuäratav, rääkimata sellest, et turvapatjade, veojõukontrolli ja pidurite blokeerumisvastase seade puudumine ei lase end turvaliselt tunda. Me peame aru andma, et autod on läinud väga palju võimsamaks. Ka turvalisemaks, tõsi. Kuid inimene ise, tema füüsilised ja kognitiivsed omadused ei ole ju arenenud. Kui taju ja tähelepanu suudab veel jooksmiskiiruse juures keskkonnaga toime tulla, siis viiekümne- ja sajakilomeetrise tunnikiiruse juures on meie nägemisväli oluliselt kahanenud ja äkki sinna ilmuva takistuse puhul ei suudeta enam reageerida. Seetõttu on liikluses oluline ettenägelikkus, mille all pean silmas muidugi mitu käiku ette mõtlemist. Praegused autod pole sugugi halvad, kuid nende kasutamine nõuab üha efektiivsemaid ettevaatusabinõusid, umbes nagu relvade puhul. Liikluskoolitus Sõiduõppes ettenähtud neljakümne tunniga ei õpi sõitma see, kes esimest korda elus rooli taha istub. Teooriaosast on kadunud füüsikalis-tehniline osa, mis annab teada pidurdusmehhanismidest, rehvimustrist jm. Esmaabikoolitustel tehakse aga mõnel pool natuke nalja. Juhiluba käes, ununevad kiirelt peatumist keelavad märgid, piirkiirused, suunatulede näitamine ja kõik muu. Rohelist lehte kui oskamatu silti ei taha keegi endale hea meelega külge panna, sest suhtumine algajasse jätab soovida. Kahe aasta pärast algajalt juhilt nõutav pimeda- ja libedasõit on tegelikult vaid küsimus selle kohta, kuidas sõiduõpetajalt allkiri kätte saada. Paari kuuga juhiloa tasku pistnud algaja juht on sisuliselt jäetud omapead. Ta sukeldub teederägastikku, kus liikluskultuuri reegleid õpetavad talle teised juhid. Ellujäämiseks peab aga inimene olema võimalikult sarnane teistega. Nii muutub esialgu reegleid tundev ja ettevaatlik noor juht peatselt märke ja kaasliiklejaid ignoreerivaks. Kui paljudes valdkondades toimub kümneid koolitusi päevas, siis rohelisele liiklejale jätkukoolitusi pole keegi seni pakkunud. Ometi on selge, et täiesti nullist pihta hakanud sõiduõppur ei ole juhiloa saamise järel täiesti küps liikleja. Mõelge, kuidas teised juhid käituvad rohelise lehega algaja juhiga? Tagajärjeks on see, et vähem kui kahe aasta pärast ei sõida see juht üldse enam autoga või on jäljendamise teel omandanud «vajaliku» liikluskultuuri, mida paljud kiruvad. Uute autode arv liikluses kasvab, liiklemistingimused lähevad järjest kitsamaks. Kitsikuses on aga kõige rahulikumalgi inimesel vihahoog lihtsam tekkima. No vihastab ju, kui parkimiskoht on nii kitsas, et ust lahti ei saa, või et jalgrattur peab jalakäijate vahel siiberdama. Mul on tunne, et varsti peaks meiegi inimesed hakkama sanatooriumide asemel viharavil käima. Samal ajal peaks turule tooma uue toote – liikluskoolituse. Mitte algajatele siduri-piduri õpetamiseks, vaid edasijõudnutele. Või siis nendele meestele-naistele, kel on juhiluba taskus küll näiteks 20 aastat, kuid liiklemiseks puudub kogemus ja enesekindlus. Kuniks selleni jõuame, aitaks liikluskultuuri edendada ehk ka piits ja präänik.

Võimatu missioon

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 09. detsembril 2005

Aleksander Pulver küsis: “Kas tuleb loomulikuks pidada olukorda, kus igaüks ise oma haavu lakub?” Ma kirjutan isiklikust kaitseväe psühholoogiks kandideerimise kogemusest. Sel kevadel lõpetasin Tallinna ülikooli psühholoogia bakalaureuseõppe. Oma uurimistöösse ennastvigastavast käitumisest tahtsin kaasata ka kaitseväelasi. Saanud kaitseväe peapsühholoogi major Väino Mannermaa heakskiidu, põrkasin ma juba varasemast tuttavale nähtamatule seinale. Tsivilistiga koostöö tegemise oskus on kaitseväes pärsitud. See vahejuhtum ei heidutanud mind küsimast major Mannermaa käest, mis võimalused on noorel mehel anda oma panus kaitseväe psühholoogiateenistusse. Selgus, et vakantsed on kaks kohta. Minu haridus ja senine töökogemus kiideti heaks. Kuid vormi ma selga ei pannud.

Kevadel võtsin ühendust Mango Meusega, kes kaitseväe peastaabis töötava psühholoogiatudengi sõnul pidi tegelema psühholoogide kaitseväkke värbamisega. Selgus, et Meus ei tööta enam sel ametikohal. Endise Tallinna pedagoogikaülikooli psühholoogia eriala lõpetanud Meuse jaoks polnud kaitseväkke psühholoogide värbamine kindlasti meelakkumine. Psühholoogiat kaitseväes on vaja vaid psühholoogidele endile. Pärnu üksik-jalaväepataljoni reamehena õnnestus mulgi üle kolme aasta tagasi osaleda lugupeetavate ekspertide töös. Nimelt töötas psühholoogide ekspertgrupp eesotsas professor Aleksander Pulveriga välja mõõtevahendite patareid, millega oleks võimalik eristada mehi nende isikuomaduste järgi, suurendades nii sobivust vastavale ametikohale. Miks uurimis- grupp laiali läks ja töö pärast testipatarei väljatöötamist edasi ei kestnud, rääkida ei taheta. Sel ajal psühholoogiateenistust juhtinud kolonelleitnant Harri Ints on nüüdseks kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ja töötab USA-s NATO peakorteris Eesti esindajana. Väidetakse, et probleemide korral lükkab peastaap psühholoogi sõdurikeeles “tanki” ja mõne aja pärast rahuneb meedia maha.

Kuid nn missioonikute psühholoogi Merle Tihaste väide (EPL 30.11), et kaitseväes on olukord parem kui tsiviilis, sest meeste enesetappude arv on seal väiksem, ajab mind marru. Kui heaolu mõõtmine tõlkida enesetappude sooritamise statistikasse, siis võib see ju nii olla. Kuid kas emad-isad ja pruudid saadavad oma poja või mehe Eestisse või missioonile aega teenima siis parema meelega, kui teavad, et enesetapu tõenäosus on seal väiksem? Kaitseväes esineb jõhkrutsemist, narko- ja alkoholisõltuvust, haigusi, surma, suhete katkemist oma tüdrukutega ja vaimset vägivalda. Nagu mujalgi. Selles ei tohi keegi kahelda, ehkki sõdurid võivad õiguskansler Allar Jõksile väita vastupidist. Aga probleemidega on seal raske toime tulla eriti just privaatsuse puudumise tõttu. Seepärast helistab ajateenija oma lähedastele isegi tualettruumist. Kaitseväe psühholoogi ametikoha auaste on kapten. Kust sellist inimest võtta? Muidugi on võimalik lühikursusega koolitada haritud tsivilistist nooremohvitser, kuid ka sellest ei piisa. Kaitseväelased ei räägi nendega, kes ei kõnele nendega ühte keelt. Pealegi on ajateenistuses ja eriti just nn noorteajal, mil pinged kõige suuremad, raske saada arstiabigi, rääkimata sellest, et saaks külastada psühholoogi. Just seepärast peaks kaitseväe psühholoog ise viibima kaitseväelaste keskel. Samasugune aktiivne suhtumine - psühholoog kabinetist välja laste keskele - hakkab saama valitsevaks koolipsühholoogias. Otsitakse meespsühholooge Kuigi major Mannermaa väidab, et kaitseväkke värvatakse viis psühholoogi juurde, ei usu ma, et see juhtub lähiajal. Mitte et major Mannermaa seda ei tahaks. Meessoost psühholooge otsitakse Eestis tikutulega.

Kapteni ametikohal töötamiseks olin valmis tegema sel sügisel läbi kõrgema sõjakooli õppeprogrammi, et saada reamehest lipnikuks, kel oleks õigus töötada pataljoni psühholoogina. Kuid Tallinna üksik-vahipataljon ja Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon, kus major Mannermaa teada oli psühholoogi koht vakantne, ei arvanud psühholoogi värbamisest mitte midagi. Kaitse- väe poliitika olevat nende sõnul kaplanite koolitamine hingeabi andjateks. Esiteks muidugi pole kaplanil vastavat baasharidustki ja teiseks on “usuvabas” Eestis kaplan kaitseväelaste jaoks pigem õlekõrs kui tugi. Meie koolisüsteemist langeb välja enam poisse kui tüdrukuid. Ajateenijana olen meditsiinitundi läbi viies kokku puutunud täisealiste meestega, kelle õigekiri on alla põhikooli taseme ja kelle õpetamine on raskendatud, sest ei saada aru näiteks sõnast “jäse”. Tegemist pole vene keelt kõnelevate meestega, neil on lihtsalt umbes seitse klassi haridust. Jätta ajal, mil Eesti on meeste enesetappude hulga poolest kurikuulus, kasutamata võimalus tegelda pärast kooli kaitseväes suure hulga meeste ja nende probleemidega, on kahetsusväärne.

Sõjast, hullumeelsusest ja armastusest

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 7. aprillil 2006

On vähemalt kolm teemat, mis aastatuhandeid on inimeste meeli võrdselt erutanud: sõda, hullumeelsus ja armastus. Eesti meedias lüüakse lahinguid ajateenistuse kohustuse püsimise ja kaotamise teemal. Selles lahingus on mitmeid hulle ja vähe armastust.

Paljud sõjad võidetakse või kaotatakse enne algust, mõnes saab otsustavaks esimene lahing. Kui Pärnu Üksik-Jalaväepataljon suletakse, on riik ja ühiskond ühe tähtsa lahingu kaotanud. Kuid milleks ajateenistus ülepea vajalik on? Lisaks sellele, et käputäis mehi sõda mängib? Keeruline on uurida ajateenistuse mõju inimese psüühikale, oskustele, toimetulekule või hoiakutele. Kuid see ei tähenda, et ei saaks kohustusliku ajateenistuse mõju analüüsida. Eriti selle olulisust ühiskonna tasandil.
Kaitseminister Jürgen Ligi ettepanek tõsta ajateenija töötasu ligi 20 korda – 3000 kroonini – on põhjustanud meediakära, sest paljude arvates on ettepanek samm palgaarmee poole. Õnneks pole haridusminister veel pannud ette lastele koolikohustuse täitmise eest õiglast tasu maksma hakata.

Ajateenistus pole palgatöö

Jättes kõrvale küsimuse, miks mitte tõsta summat 500 või 1000 kroonini ning tõsta “ülejäänud” rahaga päästetöötajate ja politseinike palku, küsin ma endalt, kui kohustuslik ajateenistus oleks minu jaoks olnud tavaline töö, milline tasu oleks mulle tundunud õiglane.

Meenub, kuidas vahel tuli tõusta kuus korda öö jooksul ning tunnikese kaupa rõsket ja pimedat metsa passides istuda kaevikus, jalad vees, tagumik kiivril, automaat Galil põlvedel. Meenuvad rasked jalgsirännakud, külmast ja niiskusest vappuv keha, magamatus, üleelamislaager. Muidugi, meenutada on ka toredaid asju. Siiski – võib-olla kuukese peaksin vastu sellisel tööl, kui saaksin praeguse töö­-tasuga võrreldes kolmekordse summa.

On selge, et ajateenija ei saa praeguse 160-kroonise kuupalgaga bussi­ga koju sõita, osta tüdrukule lilli, am­mugi mitte oma lapsi toita. Teisalt ei seostu ükskõik missugune rahasumma väljaõppel talutud raskustega kui töötasu. Ajateenistus on midagi muud kui palgatöö. Ja tüüpiliselt kulutab sõdur ajateenistuse puhkuseraha ülima kergekäelisusega. Väga sageli alkoholi ja vahel ka mõne muu mõnu peale. Kui karistusi ei järgneks, ei jõuaks vist suur hulk ajateenijaid 3000 krooni kulutamise tuhinas nädalavahetuse linnaloalt õigeks ajaks tagasi.

Majandusinimesed võivad arvutada, mida ajateenistujate töötasu tõstmine või palgaarmeele üleminek riigi rahakotile tähendab. Sotsiaalteadlaste ülesanne on aga enne selliste otsuste vastuvõtmist näidata tagajärgede plusse ja miinuseid ühiskonnale ning indiviidile.

Ajateenistus ei ole pelgalt sõja tarbeks hullumeelsete isamaa-armastajate treenimine. Laiemalt vaadates on see kogukonna viis võita mis tahes eksistentsile ohtlikku jõudu koostööga. Mammutit jahtida, ennast vaenuliku naaberrahva vastu kaitsta, looduskatastroofis ellu jääda või kogukonna identiteeti säilitada saab vaid koostööd tehes. Individualistlikus ühiskonnas, nagu ka meil Eestis, on puudus üksmeelsest koostööst, kus rahvas säilitaks ja annaks edasi oma kultuuri ja väärtusi.

Kõik on võrdsed

Väiksemas kogukonnas, perekonnas, peaks väärtusi edasi andma isa. Lagunenud perekondi ja isata kasvavaid lapsi on meil juba arvestatav hulk. Lääne ühiskonna kool pole samuti väärtustele orienteeritud. Millises tunnis õpetatakse ausust, õiglust, austust, viisakust või näiteks loodushoidu? Koolikeskkonna üles­an­ded on ehitatud üles võistluslikku­sele – hinnatakse individuaalset edu­kust. Ajateenistuses, seevastu, luuakse esmalt olukord, kus kõik on võrdsed, eelisteta. Ning esimesest viimase päevani peavad ajateenijad olema meeskond – üksus, mis tegutseb koos, mille nõrgim lüli määrab selle tugevuse, kiiruse, vastupidavuse. Koostööülesanded ajateenistuses kujundavad inimest. Hoiakud ja väärtushinnangud võivad muutuda, kuid vähemalt üheksakuulise ajateenistusega kujundatakse meeskonnas kultuur, kus on tähtsad sellised väärtused nagu ausus, abivalmidus, võrdsus, viisakus, austus, isamaa-armastus ja loodushoid.

Meie individualistlikus ühiskonnas on kaitseväes teenimise mõju niivõrd sügav, et aastaid hiljemgi mäletatakse seal viibitud 250 või enama päeva sündmusi täpsemalt kui oma kõiki eelnevaid sünnipäevi kokku. Sama ehedalt jääb meelde ehk esimesse klassi minek või pulmapäev. Ellupühendamise rituaalidena on neil kolmel (kooli minemine, abiellumine ja ajateenistus) kriitiline tähtsus vanematest eraldumise, iseseisvumise ja uue identiteedi loomise mõttes. Kuhu jäävad mainitud väärtused ja identiteet riigis, kus tähtsustatakse individuaalsust, võistluslikkust, õigust, aga mitte kollektiivsust, koostööd ja õiglust?

Läänemaailmas on probleemiks pikenev murdeiga – noored on üha kauem vanematest sõltuvad ja tööoskusteta, selge identiteedi ja väärtushinnanguteta lõbujanuline lodev indiviidide mass.

Armastus ei teki iseenesest

Kohustusliku ajateenistuse kaotamisega vabaneb hulk indiviide kohustusest riigi ees ja palgaarmee loomisega saab teatud hulk inimesi võimaluse mängida tasustatud militaarmänge. Indiviidi tasandil luuakse selge eelis vabaks valikuks, kuid ühiskonna tasandil kaob riigil võimalus treenida musklit, mis kultuuri ja väärtusi edasi veaks.
Kohustuslik ajateenistus annab riigile võimaluse kontrollida ja suunata noorte meeste mõttelaadi, õpetada neid tundma oma kodumetsi ja -maad ning parandada nende kehalist vormi. Hullumeelne on see, kes seda riigijuhina ei adu ja kuulutab sõja põhiväärtustele. Armastus oma riigi ja ühiskonna vastu ei teki iseenesest.

Kirjutab valusa verega

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 20. jaanuar 2006

Igal inimesel on oma viis muredega hakkama saada. Mõnel on toime­tulemiseks vaja sõbraga juttu rääkida, mõnel paar pilti maalida, mõnel alkoholi juua. Kümnendik noortest on aga vähemalt korra elus oma emotsionaalse seisundi tõlkinud pelutavasse “kehakeelde”. Seda keelt kirjutatakse valusa verega. Paberiks on keha jatähtedeks armid.

Enese tahtlikku vigastamist on pee­tud tüüpiliselt psüühikahäirete, näi­teks vaimse alaarengu nähtavaks osaks. Ometi pole need noored, kes ennast lõigates, lüües või põletades vigastavad, kaugeltki alaarenenud. Nad õpivad põhi- või keskkooliastmes ega ole mingi puudega. Nende ennastvigastavast käitumisest (EVK) ei tea tihti sõbrad, vanemad ega klassi­kaaslased, õpetajatest rääkimata.

Lõikamine, põletamine, löömine

Et EVK ulatus läänemaailmas on teinud spetsialiste ärevaks, on hoo­gustunud ka selle nähtuse uuri­mine. EVK-d on peetud ja sageli peetakse senini ebaõnnestunud enesetapukatseks või parasuitsiidiks. Nüüdseks on selge, et EVK erineb suitsidaalsest käitumisest tegevuse kavatsuse, vigastamise laadi ja veel mõne muu kriteeriumi poolest. Ehkki EVK ja suitsiid on omavahel seotud, on 85% EVK juhtumite peaeesmärk pingeid maandada, selmet elu lõpetada.
Enese vigastamiseks on hulk või­malusi. Korduva enesevigastami­se tüüpilised meetodid on lõikamine, põletamine, kratsimine, löömine, hammustamine, torkimine. Enda käsivarre lõikumine on aga hoopis midagi muud kui kõrva- või keele­rõnga jaoks augu tegemine. Esimest tegevust ei kiideta heaks, teisel juhul on see aga kaaslaste poolt isegi soovitatav. Kuuldused enesevigastamise populaarsusest ja kiirest levimisest grupis panevad mind kahtlema, kas tegemist on tundlikkuse vähendamiseks ja meeleolu parandamiseks sooritatud aktiga. Kui tegevus on seotud gruppi kuulumisega, pole sel pistmist EVK-ga. Teatavasti pidid Spartas poisid tõestama oma mehisust rebasepoega põues hoides. Kui tänapäeva noo­red mõtlevad välja, et mingisse gruppi kuulumiseks tuleb tühi alumiiniumpurk lömmi lüüa oma kätt või pead lõhkudes, pole sel midagi pistmist juba kirjeldatud EVK-ga. Kui noor proovib aga end “pilvisse tõstmiseks” natuke puua, tuleks tema käitumist lähemalt uurida. Enesevigastamine toimub kultuurilise heakskiiduta ja üksi olles.

Paljud enesevigastajad oskavad küll nimetada sündmusi oma elus, mis on neid niisuguse käitumiseni viinud, kuid ei tea, kuidas tuli mõte end terava esemega veriseks kraapida. Ehk on pinge korral oma keha ründamises midagi universaalset. 1960. aastatel jälgiti isolatsioonis või emata üles kasvanud primaate, kes stimuleerisid end kägardades või hammustades. Samuti täheldati makaakide agres­siivsust iseenda suhtes siis, kui neid miski väljastpoolt ähvardas.
Inimesi viib EVK-ni enim seksuaalne ärakasutamine, varajane hoolitsuseta jätmine, lähedase surm, vanemate lahutus, vägivald, raske operatsioon või haigus, pikemaajaline isoleeritus, madal probleemilahendusoskus ningoskamatus oma tunnetest rääkida. Mida rohkem traumaatilisi sündmu­si, seda enam on tõenäoline, et toimetulekuks kasutatakse eba­ter­vis­likke käitumismalle, näiteks suit­setamist, alkoholi liigtarvitamist, narkootikumide pruukimist ja ka EVK-d.Kõik nimetatud tegevused või­vad tekitada sõltuvust, millest vabanemiseks on vaja abi väljast­poolt.

“Näitan, kui valus mul on!”

Ennastvigastava käitumise ajendeid on kirjeldatud teaduspublikatsioonides. Palju põhjendusi leiab ka internetist. “Ma tahan näidata, kui valus mul on,” on üks tavalisemaid vastuseid, kui enesevigastajalt küsida, miks ta nii teeb. Aga võib-olla ka “Isa käperdas mind...” Olgugi et nimetatud vastused on informatiivsed, ei piisa neist mõistmaks, millised emotsioonid või mõtted-tunded viivad psüühilise pinge maandamiseni oma kehal. Uurimistulemused näitavad, et suu­rim motivatsioon on tugevate tunnete, näiteks viha, reguleerimise vajadus. Samuti võib leida kinnitust arvamusele, et enesevigastamise üks ajend on teiste mõjutamine. Kuid enne kui haigetsaamise väljanäitamise mõju “õige” inimeseni jõuab, võib noore välimus olla lõplikult rikutud ja vigastamisvajadus muutunud sõltuvuseks.
Enesevigastamine tekitab enami­kus inimestest nõutust ja õõva. Probleem on ühtviisi raske nii meditsiinitöötajatele, psühholoogidele kui ka neile, kes peaksid moodustama tugivõrgustiku, millele toetudes noor oma ebaefektiivsest hakkamasaamise moodusest vabaneks.

Ent kui nii väga tahetakse näidata, kui haiget keegi inimene või maailm on teinud, miks ei tea siis lähedased enesevigastaja käitumisest midagi. Need, kes on tekitanud kehale ko­letuid arme, ei käi tavaliselt rannas, kannavad alati pikki käiseid ja tukka laubal. Ning varjavad oma käitumist. Sellises noores valitseb suur segadus – tahan näidata, kui valus mul on, aga justkui ei taha ka. See vastuolu on kooskõlas teadmisega, et enesevigastajatel napib oskusi oma emotsioonidega hakkama saada ja nendest rääkida või vabaneda tunnetest sotsiaalselt aktsepteeritud tegevuste kaudu. Noor, kes reguleerib oma emotsioone EVK-ga, teab, et tema niigi madalale enesehinnangule oleks hävitav löök esitleda armikesi juuste piiril, käsivarrel, kõhul või reitel. Mõistagi kaugenevad enesevigastajad sotsiaalsetest suhetest, mistõttu lisanduvad pinged noortele eriti olulistel teemadel, nagu partnerivalik ja seks, aga ka suhted vanemate ja sõpradega. Seksi peavad mitmed enesevigastajad endale mitteoluliseks, samal ajal võivad nad vigastades enda seksuaalset erutust maha suruda.

Viisteist noort sajast

Statistika näitab, et keskeltläbi viis­teist noort sajast Tallinna põhi- või keskkooliõpilasest on end vähemalt korra sihilikult vigastanud. Erinevusi meeste ja naiste EVK levikus tuleb veel uurida, kuid lahknevused on kindlasti EVK meetodites. Noormehed löövad end, tüdrukud ja neiud aga lõiguvad rohkem. 1–3% teismeea­listest ja noortest täiskasvanutest vigastavad end korduvalt ja nende meetodite skaala on laiem. Vigastamiseks kasutatakse nii löömist, põletamist, lõikamist kui haavade lahtirebimist ja ravita jätmist. Sellised noored vajavad spetsialistide abi. Ainult tablettidega vaevalt aidata õnnestub, vaja on tugivõrgustikku ja pikaajalist teraapiat. Kuid ka ravita lõpeb enesevigastamine teistsuguste toimetulekumehhanismide tekkides – eakaid enesevigastajaid esineb haruharva. EVK katkeb tõenäoliselt 20–30 eluaastates, kuid õigeaegne abi aitab säästa inimeste nahka ja päästa paljusid psüühilisest pingest või väljapääsmatuna näivast olukorrast.

Veebiuudiste kanalid vajavad pidavet arendamist

Artikkel ilmus EPL online'is 24. jaanuar 2007

Eesti meedia purjetab pärituules ja reklaamiraha sügeleb taskus. Ühe võimalusena äri edendamiseks on ajalehed kasutanud online-uudiste portaali arendamist. Juba vanade olijate kõrvale on oma veebiuudiste rubriigi loonud viimati ka SL Õhtuleht ja Eesti Ekspress. Ühed agaramad online’i arendajad on aga olnud Eesti Televisiooni ETV24, Äripäeva ap3 ja Eesti Päevalehe online. ETV24 pälvib vaid kiidusõnu – läbimõeldud lahendused, null reklaam, hea kvaliteediga videod ja viide viimastele raadiouudistele. Tundub, et BBC-st eeskuju võtmine on tõsimeelne.

Ap3 kaotas uuendatud online’iga logimisnõude. See-eest disainiti uudise ümber reklaambännerite raam. Samuti on mõnede kvaliteetsete piltide pikslid pressitud inetult väikestesse kuubikutesse. Printimine on korras, kuid konkreetse veebiuudise aadressi tööriistaribal kuvatakse vaid RSS-voos.

Loetavamad päevalehed Postimees ja SL Õhtuleht on plahvatuslikust veebiuudiste kanali arendustegevusest kumbki eri moel maha jäänud. Postimehes on ülesehitus küllaltki arusaadav, küll aga nullib struktuuri lohakas toimetamine. Nii jookseb Postimees oma veebikodus tehtavate klikkide arvu osas teistel eest ära – soovitu leidmiseks tuleb kõvasti klõpsida.

Muidu korraliku päevalehe online paneb kohati padukollast ja liba. Ühtset nimekirja kõikidest päevauudistest lugejale ei võimaldata, kaeda tuleb igale poole. Isegi RSS-voos võimaldab Postimees näha vaid viimast kümmet uudist, samuti rubriigipõhiselt. Teiste kanalite arendusega mitte kaasa minemine ei ole seni veel lugejale kuidagi kasulikuks osutunud. Hea, et serveri pingetaluvustki tõsteti ja nii ei pea enam hommikused Postimehe veebilugejad valget lehte jõllitama.

Postimees reklaamib end raadios stiilis „uudis igas minutis”. Võidujooksus kes-ennem-uudise-üles-saab kannatab aga tihti kvaliteet. Vahel suudavad Postimehe „pärisajakirjanikud” oma kuumadel teemadel rauda tules hoida ja nii ilmub veebi huvitavat lugemist päevateemal. Üldiselt aga kihutatavad päevalehtede online-toimetajad võidu, et assortii suhtekorraldajate saadetust kiiresti „üles riputada”. Seejuures on vahetustega töötavad rohelised online-ajakirjanikud kohati nii kilplased, et toimetavad hommikul uuesti uudisetooriku, mis eelmisel õhtul toimetaja poolt juba uudisvoogu sisestatud. Populaarsuse tõstmiseks kasutab Päevaleht lugejalt-lugejale uudise vormi. Lugejad on aga uudiste kirjutamises olnud oskamatud ja labased ning pingutusi selles vallas võib viimati käivitatud projekti näol lugeda seni viljatuks.

Päevalehe online, mis vaevu titehaigustest üle sai, jäi kohe ilma peatoimetaja Askur Alasest, kes lahkus Eesti Ekspressi. Viimase online-voog hiilgab vabagraafikuga, ent on ometi asjalik tähtsamaid päevalehtede teemasid kokku võttes. Ekspressi tugev külg on kahtlemata pommuudised neljapäeviti, mida kõik teised varahommikused uudistekanalid nagu veeb, raadio ja riigitelevisioon meelsasti tsiteerivad. Kuid võimalik, et Askuri näol on Ekspressilt midagi oodata.

SL Õhtulehe verisuline online alles otsib tööjõudu. Praegu teeb keegi tundmatu küllaltki asjalikku toimetajatööd, veebi tehniline pool aga oleks vaja järele aidata. Nii võiks SLÕL ilmutada peagi uudiste sisus toimetaja nime ja uudise sisestamise kellaaja. Samuti tuleks luua arhiiv ja korrastada printimisseaded, mis praegu eeldaksid Internet Exploreri kasutajatelt teksti mahutamiseks küliliprintimist ja Mozilla kasutajatelt luupi. Uudiste kvaliteet on sisulisest küljest korrektne, igatahes on see verivärske online-kanal üllatavalt mitte-slõllilik, mida ei saa öelda aga Postimehe meelelahutuse kohta. Toimetaja Inna-Katrin Hein on seal kirjavigade ja uudistega stiilis „Elizabeth Hurley ei pesnud pärast tualeti kasutamist käsi” tõmmanud endale kaela kommentaatorite sopavalangu. Pealegi on tema vastutada olevad Kroonika ja Just! fännidel ammu enne loetud, kui Inna-Katrin nendest sisukokkuvõtted üles saab.

Vene lugejatele on enim mõelnud Delfi ja Postimees, kus tõlgitakse teatava filtriga suur osa uudiseid vene keelde. Rus.postimees.ee ajab seejuures kogu aeg sassi kas tõlgitu on BNS-i või Postimees online’i uudiste hunnikust. Mingit haledat asja ajab selles vallas ka Päevaleht, kus toimetaja Ravil Khair Al-Din tegi vähem kui kuu aega tagasi oma esimese venekeelsete uudiste kokkuvõtte eestikeelse pealkirja “Tähtsamad päevauudised vene keeles” all. Praeguseks eksivad mõned „üleni venekeelsed” uudised teiste sisse ära, neid loeb ehk kümmekond inimest.

Väikese Eesti internetiajastu, online-kanalite rohkus ja nende võidujooks arusaamatute eesmärkide nimel on loonud olukorra, kus kõik tsiteerivad kõiki ja jälgivad kiivalt teise igat sammu kartes erineda mainstream-voolust. Head ajakirjandust on online’ide näol veel suhteliselt vähe. Põhiline aur läheb kopi-kleebi stiilis nämmutamisele, sest uudisteagentuur BNS-i ja PR-inimeste produktsioon on väga mahukas. Keskmise inimese jaoks oleks aga kõikide uudiste jälgimine selge enesetapp. Nii tasuks plahvatusejärgses staadiumis hakata mõtlema kvaliteedi, kasutajasõbralikkuse ja tehniliste lahenduste parendamisele. Loomulikult tuleks nii mõnelgi kanalil korralik summa disainerile kõrvale panna. Seda muidugi eeldusel, et majanduskasv jätkub ja reklaamirahad ei lõppe.