„Paus,” ütles lipnik.
Rivi jäi seisma. Käidud oli juba 35 kilomeetrit, kuid mehed võitlesin koha pärast bussipeatuse pingil. Olime linnas. Tänavalaternad valgustasid vihmamärga asfalti, see nägi välja nagu krobe limajas madu. Mõni seisis püsti, osad istusid. Lipnik ja seersant läksid teisele poole teed olevasse bussipeatusesse ja istusid kuivale pingile katuse all. Neil oli ülemustena see privileeg.
Meie peatuses jäi ruumi väheks ja ma astusin mõned meetrid edasi otse laterna alla ja viskusin selili. Seljakott tihedalt vastu selga surumas tunned, kuidas lebomatt keharaskuse all vetrub kui end täispikkuses lapiti maha viskad. Need on rännakul parimad hetked.
Kiskusin relva rihmast selja tagant kõhu poole ja panin automaadi sülle. Sirutasin korraks jalad ette ja tõmbasin siis kohe tagasi. Märjad püksid vajusid vastu sääri, põlvede kohalt oli tugev, niiskunud riie pingul vastu nahka. Lasksin pea kuklasse ja tundsin sitket, vetruvat lebomatti surumas mu pearäti sõlme vastu kukalt. Räti üks ots oli mu frentši kraevahel. Kõri oli pingul, nagu tahaks keegi pead otsast kiskuda. Silmad vahtisid üles nägemata midagi peale pimeduse, mis oli kõrgemal tänavalaternast. Mööda ninaäärt suunurgani ja sealt alla nirises õlna vihmavett.
Sadu polnud tugev ja pearätt polnud üleni märg. Vaid allpool juuksepiiri kleepus ta nahale seda jahutades nagu niiske rätt, mis kõrge palaviku puhul laubale asetatakse. Puhkepausi ajal tundus ta olevat liiga külm, kõndides oli aga hea. Sama oli sokkidega.
Kümme kilomeetrit tagasi olin üle kraavi hüpanud. Jah, tõsi küll, tegelikult ei hüpanud, sest olin maandunud kahe jalaga kallakul, saapad vees. Ega sest polekski miskit hullu olnud, kuid siis kaotasin ma tasakaalu, sest kogu jõud läks hüppesse. Pidin äärpealt selili kukkuma. Lasin end kiirelt põlvedest vette ja raiusin relvapäraga paremale jääst läbi. Nii leidsin sekundiks paremale põlvele kraavipõhjas toe ning lükkasin end välja.
Kõvaks kuivanud taktikasaapad olid vett täis, pükstest nirises sinna veelgi. Parema puusani olin märg, õnneks oli vasak tasku kuiv. Ka sõrmeotsteta hallid kindad said märjaks, need mille mu vanaema oli kudunud.
Raputasin relva ja korjasin gaasikolvi pealt vettinud lintja rohulible. Mehed naersid mu äparduse üle.
Vesi polnudki väga külm, või olin ma lihtsalt harjunud. Olime mitmel rännakul merest, sopast ning solgist läbi tulnud. Siiski, peale kahekümnendat kilomeetrit ei tasu jõudu ülehinnata.
Mida kilomeeter edasi, seda kuivemaks saapad ja püksid said. Lõpuks enam ei litsunud, lihtsalt sokid olid märjad.
Pausi ajal oli Reedik mu kõrvale istunud ja suitsu põlema pannud.
„Anna mulle ka paar mahvi,” küsisin Reedikult kui ta rakmetest oma rohelist pudelit välja kiskus. Minu joogivesi oli paar kilomeetrit tagasi otsa saanud kui ma selle Margusele andsin.
Rahulikult ja sügavalt imesin suitsu. See oli kange mark, kurku jäi kipitav kirbe vingumaik. Andsin suitsu tagasi. Asjad näisid äramineku poole liikuvat. Niimoodi kotil lebades oled nagu selja peal kilpkonn, kes ise püsti ei saa. Keerasin end paremale, toetasin kaba ja küünarnuki maha ja ajasin end põlvelt üles. See polnud kerge.
„Rivi korda! Lähme,” käsutas lipnik. Mehed teda ei sallinud. Eespool sammus Kiviropka. Temast ei arvanud mehed üldse mitte midagi. Vähemalt ei teinud tema meile lasketiirus sopa sees taktikaharjutusi.
„Liikumisviisid. Üks kuradi roomamine ja söösthüpped,” mõtlesin omaette.
„Miinipilduja tuli – et saaks maoli maha hüpata ja relvaja näo mutta matta,” kirusin edasi.
Ometi oli Ropka meile valetanud. Ta ütles, et auto tuleb järele....
Tegelikult polnudki lasketiirus midagi viga. Janterit lasksime esimest korda. Hea tunne oli 150 pealt mõlemad maha tõmmata. Ja kui 50 meetri peal kaks märklauda tõusid oli adrenaliini veres juba päris palju. Üsna tõeline harjutus. Lahingus lastakse küll vastu ja kuulid paiskuvad su ees mulda üles või vilisevad lähedalt mööda. Vähemalt nii olen ma lugenud raamatutest.
Kutid ütlesid, et ma olin ühe lasuga kolm tükki maha tõmmanud. Paistis, nagu oleksid nemad sellest rohkem elevil kui ma ise. Kui lipnik „tuli, seis!” karjus ei teadnud ma, kas padruneid jäi alles. Kui olin salve alt võtnud paistis sealt neid aga mitu, üks lendas relva kontrollides padrunipesast välja. Olin viieteistkümnest vaid kaheksa ära lasknud ja ühe lasuga ma pihta ei saanud. Seega ootasin kehva tulemust. Pärast selgus, et olin kümme maha tõmmanud. Oleks sõjas ka võimalik, et tabad kaheksa kuuliga kümmet meest....
Tänavalambi kollane valgus virvendas mööda vihmaveeniret kui me taas rivis edasi liikusime. Tegelikult oli kõik kummaliselt ilus. Loodus näitas oma tusatuju ja inimene tahtejõudu. Ilm oli väga udune. Lasketiirus peaaegu ei näinudki 200 meetri peale. Linnas oli vähe selgem. Ka mustas teekattes olevatest mitmetahulistelt märgadelt kivikestelt ja pigilt peegeldus tänavavalgustus.
Pimeduses oli sild ja selle alt läks läbi tee ja tume jõgi. Ma teadsin seda, kuid ei näinud. Siinpool ei olnud sillal valgusteid. Oli kummaline vaadata, kuidas tume auto vedas suurt valget furgooni. See tundus pimeduses nõiduslikult lendavat. Silda polnud ikka veel näha.
Silla alla jõudes vaatasin ma külma jõge ja õdusat valgust, mis ülevalt raudtee ja sõidutee vahelt paistis. Mulle meeldis selle silla all. Ja see lai, madal kivitrepp, mida mööda ma keskkooli ajal sillale jooksin. See tundus nii kodune ja ma ei suutnud end tagasi hoida ning sööstsin üles kolm astet korraga, relv rappumas.
Küsisin lipnikult luba pataljoni joosta. Vaimusilmas nägin end juba jooksmas, saapad rütmiliselt vastu asfalti tagumas, pearäti otsad kerkimas ja langemas. Relv käes, tõestamas endale midagi, ise läbimärg ja väsinud.
Luba ma ei saanud.
Rivi kiirus oli kadunud. Mitu meest, kes lonkasid, käisid rivi ees ja nende järel need, kes olid väsinud. Kuidagi reipamalt oleks ma tahtnud siin armastatud sillal ja tuttavail tänavail liikuda. Üks lonkur pandi kanderaamile, mida me seni tühjalt olime kaasa vedanud. Sättisin end esimesse kanderaamimeeskonda.
Minu käskluse peale vinnasime raami üles ja tõstsime õlale. Väikeste puhkustega olin järjest kord ees vasakul, siis taga paremal ja ees paremal.
„Miks sa jälle siin oled?” küsis lipnik, kui nägi, et võtsin üle, kuigi nõudsin vaid hetk tagasi vahetust.
„Ma tahan,” vastasin nagu protestiks millegi vastu.
„Mida?” ärritus lipnik.
„Ma tahan,” vastasin jonnakalt.
„Ei ole mõtet end väsitada,” vastas lipnik, kuigi väravani oli veel vaid paarsada meetrit.
„Einoh, võtame ikka viimase välja,” ütlesin irooniliselt.
Kolmekümne seitsmes kilomeeter hakkas vaimule mõjuma. Lasksin end välja vahetada ja kohendasin relvarihma. Vintraud allapoole suunatud, võtsin sõrmedega salve ümbert kinni ja surusin kaba kaenla alla. Pika, meheliku sõdurisammuga läksin ma üle tee, vaadates ristmikul peatatud liiklust. Vasakul turvavale Piirsalule andsin viimasena minnes vastu kotti käega matsu. Ta pööras end minu poole, vaatas korraks veel autosid ja lahkus minu järel oma postilt.
Ka tema rühmameediku roheline pearätt oli laubalt märg.
