2. jaanuar 2008
Kallas oli juba mitu kuud hõbedasi jahtinud. Neil valgusest nappivatel päevadel oli ta tunde veetnud kaunites paikades rannikumeres. Tavaliselt oli ta spinningu rakenduseks see hämmastav sööt, mida nood rikkalike lõhepüügikogemustega Põhjala mehed valmistavad. Need 18- või 22-grammised õhukesed ja voolujoonelised metallitükid, mis nii sageli tehti kilu- või räimesarnasteks, olid ka siinsetel jõgedel ja meresoppides parimad iheruse ja lõhi peibutajad.
Talviti on neid kalu merest raske tabada. Peamiselt rändavad nad instinktide ajel merest jõgedesse ja ojadesse ning jätkavad oma sugu. Ehkki Kallas ei tabanud ühtegi kala, ei jätnud mõtted hõbedasest teda rahule. Nad jälitasid teda unenägudes ja lummasid teda ärkvel.
Ent aastavahetuse paiku valjenesid tuuled ja Kallasel ei jäänud üle muud, kui jälgida suurest korstnast tõusvat katkematut suitsujoru kihutamas loodesse üle sünkja, hallika taevalaotuse. Ta püüdis istuda toas, kuid ta mõtted visklesid üha enam selle metsiku jõe voogudes, mis peaaegu tema käeulatuses omale merepoole teed rajas. Selles ürgses orus voolab ta juba tuhandeid aastaid. Ta oli siin enne meid.
Suviti oli jõevesi vähene, kuid kevadel ja sügisel püüdles see kõrgele-kõrgele, et kaldad teda vaevu ohjeldada suutsid. Kallas seisis luha veerel ja vaatas ta voolu. Jõgi tormas ainiti. Ja veel. Edasi.
Ta sidus tugevale nöörile aasa ja asetas silmusesse raskema sööda, mis ka allavoolu kerides peibutavalt võnkus. Vähemalt Kallasele tundus landi mäng ilus. Suvel oli siin kärestik, praegu tormas aga voog kividest üle ja koristas vette langenud takistusi oma sängist.
See kaldaalune ja siis teine. See langenud puuvõre alune. Siis pikk vise ülesvoolu, kus kärestik algas. Nii kutsuv oli see sügavik, et Kallas unustas end täiesti. Ta pea oli mõtetest tühi ja ta vaim voolas temast välja ja mööda ja sisse. Nagu jõgi.
Äkitsi tõmbus nöör pingule ja keegi rapsis lanti, ta liigutused olid kiired ja Kallase ritv tantsis käes nagu takka üles lööv hobune. Siis tuli ta sügavusest nähtavale. Hõbedane viskles voolus püüdes päästa end neist armututest konksudest, mis ta lõuga rebisid. Vääramatu jõud vedas teda kaldale. Lähemale. Lähemale. Üha.
Veel hetk ja Kallas ahmis õhku. Sinkjas, täpiline forell - peaaegu kauneim looming, mida ta silm seni puudutanud. See oli Kallase esimene kohtumine nende kenade, jõuliste kaladega.
Kallas kandis teda ettevaatlikult kätel, nagu lahingus langenud parimat sõpra. Luha tamme üle kõrgus püstloodis vikerkaar, justkui algaks ta siitsamast käärust. Ja süda lõi. Ja veel. Ja veel. Ikka.
