teisipäev, 21. november 2006

Kõhuvalu

17. november 2002

“Kaheksateistkümneaastane tüdruk, kõhuvalud,” kõlasid kutses andmed patsiendi kohta. Kallas istus autosse ja nad hakkasid läbi tiheda liikluse sõitma. Autojuhid teadsid alati kuhu minna. Isegi nii suures tänavaterägastikus.

Kallas tõmbas kummikindad kätte, ta tegi seda alati. Ta avas autoukse, lasi arsti välja, võttis kohvri ja seadis sammud viiendale korrusele. Arst lasi kella, kuid uks oli lahti. Nad läksid esikust läbi elutuppa. Suurel voodil lebas tüdruk, nägu seina poole. Kallas pani kohvri maha ja vaatas ringi.

“Kust valutab?” päris arst.

Tüdruk oli kõveras ega pööranud end kõneleja poole.

“Siin all,” kõlas vaikne vastus.

“Millal see hakkas?” küsis arst. Vastust ei tulnud.

“Millal teil valud hakkasid?” kordas arst.


Nüüd pööras tüdruk näo arsti poole ja Kallas nägi kui ilus ta oli. Kallasel võttis ikka aega, et näha olukorda meditsiinitöötaja silmade läbi. Sisse tulles vaatas ta tüdrukut nagu seda teeb poiss, kes näeb saledat neiut, kel on seljas vaid särk ja napid püksikud. Siis raputas Kallas end sellest lahti.


“Pool tundi tagasi, peale seda kui me seksisime,” kõlas nüüd vastus ja tüdruk vaatas taas seina.

“Kuradi kurat. Ja kus see kutt nüüd on? Jättis tüdruku üksi?” ei suutnud Kallas mõttes vandumata jätta.

“Keerame end ilusti selili, siis ma saan katsuda,” ütle arst.

Kallas tundis end ebamugavalt selle poolpalja neiu juures oma kiilaka pea, sõdurisaabaste, laiguliste pükste ja kummikinnastega. Ta oleks tahtnud siin passimise asemel hoopis seda kutti raputada.

Arst selgitas välja valupiirkonna, tüdruk oli endiselt vaikne. Tal oli väga valus. Kallas nägi, et ta oli nutnud.


”Millal te viimati günekoloogi juures käisite?” küsis arst.

“Nädal aega tagasi”, vastas tüdruk.

“Ja varem pole midagi sellist olnud?” päris arst.

“Ei,” vastas tüdruk.

Arst polnud oma selgitustööga kusalegi jõudnud.

“Ma ei oska siis midagi arvata, me peame naistekliinikusse minema ja seal tehakse uuringud,” seletas ta.


Tuppa astus pikk noormees ja jäi uksel seisma. Kallas mõõtis teda pilguga. Arst ei teinud tast väljagi. Tüdruk pööras jälle näo ära.

“Ma ei oska tõesti midagi öelda, kas teil haigakassa kaart on?” päris arst.


“Mul oli kolm kuud tagasi abort,” kõlas väga vaikselt.

Kallas vaatas maha.

“Kuradi kurat,” vandus ta omaette.


“Tooge talle riided, me läheme haiglasse,” ütles arst noormehele.

Kallas võttis kohvri ja läks välja, tal polnud siin enam midagi teha.

“Mis seal nüüd siis oli?” küsis autojuht.

“Abort,” vastas Kallas.

Eksitus

17. november 2002

Kallas võttis ühte kätte suure punase “elustamiskoti” ja teise tavalise kohvri ning hakkas sanatooriumi poole jooksma. Seljataha vaadates nägi ta arsti ja velskrit vaid veidi kiiremal sammul liikumas.

“Tont võtaks. Kas nad kunagi ei kiirusta?” mõtles Kallas.

Jõudnud tuppa nägi Kallas voodis lebavat umbes 70neaastast kuivetunud ja kortsus naist.Ta lebas rahulikult, silmad kinni ja käed tekil. Keegi õde seletas Kallasele, et naisel olnud vähk.

Arst katsus pulssi, velsker ja Kallas seadsid kardiogrammi valmis. Siis võttis arst õe abiga naise rindkere paljaks ja velsker sättis rahulikult masinat valmis. Jällegi oli Kallas pealtvaataja. Seal ei olnudki midagi erilist vaadata. Kallas oli nüüd juba päris palju eakate naiste rindu näinud. Nüüdki ei tekitanud see temas mingeid emotsioone.

Juba autos tagasi jälgis Kallas kuidas arst väljakutsekaarti täitis. Siis raporteeris autojuht keskusele.


“Üheksa-kaks vaba, sõidame koju, siin oli eksitus.”


“Selge, üheksa-kaks koju,” kõlas vastus.

Kallas vaatas imestades velskrile otsa.


Exitus letalis,” ütles velsker.

“See on see, mida sa just nägid,” lisas ta.


“Surm,” ütles arst ja kirjutas lahtrisse “diagnoos” R-99.

Autojuht naeratas kurblikult.


esmaspäev, 20. november 2006

Elavad surnud

09. märts 2006


Headust poomas pahe,
kammitsetud vaba tahe,
peotäis halbu valikuid,
on meil, kesk hingi elutuid.

Ja surnuid veel on vähe.

Peatage need peatud kehad!
Süüdake südamed.
Las põlevad eredal leegil,
kuid vähemalt elavad.

Surnuaed keset linna,
pressimas üle ääre.
Roojana lastakse minna
tal loodusse, roostena aju pääle.

Koolnuid täis on Elu.

Kärvanud kõiksuse tunne,
hinged vajunud unne.
Äratus! röökige hommikul,
ja lahti kaevake hauad.

Trepi astmed on hallid

15. november 2005


Siin peaaegu neljandal korrusel,

kus istun, on lagi värvitud valgeks.

Ja seinad jooksevad kokku,

selja taga on rauast uks.


Mu viimane peatus enne katust,

on siin trepi viimasel astmel.

Aknaklaasil on tormi piisad.


Katuseukse ees on lukk

ja tulekustuti sees on auk.

Vihmapiiskadest märg on tukk.


Siin peaaegu neljandal korrusel,

kus trepi astmed on hallid,

ma istun ja tunnen et sul,

märjad on kindad ja sall.


Mu püksid on põlvedest niisked

ja trepi astmed on hallid.

Sa oled nii kuradi kallis.

Päitsed peas ei unelda

02. november 2005


Ka need, kel seljas ülikond
ei ole mingid ülikud.
Nad ise peavad pühk’ma
oma tagumikud.

Jah, mul on kapis lips,
ent teda harva kannan,
sest tunnen end kui lits,
kui talle keha annan.

Ei taha olla riide ori
ja voorin pigem paljana,
et ei nööriks minu kõri
ta ühiskonna valjana.

[Kuid tihti karjun, kaelas lips,
keel on pehme, käes on pits]




Tund või poolteist

02. november 2005

Tund või poolteist veel,
siis pääsen minema,
ja kodu poole teel
pooltunnikese olen.

Oh, aja raske taak,
päev päeva järel läeb.
Kas miskit väärt on saak,
eks homme näeb.

Mis teadmist täna sain –
see pole minu oma.
Mu ümber Aja vaim,
ja sees on kooma.

Vist hommikul ma ärkan,
täpselt sama surnuna.

Dulce et decorum est pro patria mori

17. oktoober 2005


Onult pärisin moraali,

Tädi kinkis mul koraani,

Olen täitsa etalon,

Mul on, sul on, tal on...


Talong ei viinud meid pankrotti,

Sõjaväes ma sõin vaid sprotti,

Nüüd ma ise püüan kala,

Ei ma nuta ei ma hala!


Meil on ammu oma riik,

Aga mitmel täis on triik,

See habras elund, hing.

Ja huulil vänge ving...


Laulupeol on silmis pisar,

Pitsis iga päev on pisar,

Proosit, kallis isamaa,

Kaissu võtan kallima.


Tavaline spliin

1. märts 2004


See tavaline argielu lokse -

nii ebaharilik ei ole ammu spliin

ja tavaliselt suhu kerkib okse

kui ebaharilikult joodud üks suur viin.


On tavaline igapäeva pläma,

et üles poon'd end see ja see.

Ja ebahariliku muutuse toob täna

üks tavaline mees, kes tõmbab peale vee...


Kas kordamise korratus on tavaline

või ebaharilik ja valgustusest pime.

Ma püüan meelde tuletada nime

suus magus veri, peas on hirmus vine...


Me elu nagu tavaline tatinire,

õnn torkiv karvane ja ebaharilikult kare.


***

***
 Lume rüppe usaldan’d end Maa
Ta liikmeid haarab külm nii vali,
Kuid soojust siiski kaotada ei saa -
Mu Päike, igavene tuli!
 ***

Ood veincile!

25. detsember 2003


Kord oled punane, siis valge,

ühtaegu ilm on ähmane ja selge.

On magushapu maitse Sul,

niisama võimas kui ka hell.


Sind lahti korkida on oskus;

ning ajaga sa paremaks vaid läed...


Mu soontes voolad Elu – vein,

Sa vallutan’d mind, habras uim,

mu joogiks valat’ viinamari,

mu Päike kui ka vihmavari.


Sind hoomata ei ole vargus,

nii võtan Sind, mu vapper argus...




Prometheus, mu vend

04. juuni 2003


Taas purju joon ma end

kui kotkas kokku pannud tiivad

ja Prometheus, mu vend,

on kannatanud piinad.


Ta Kaukasuse külge

igavest’ on aheldud


Jah, küsin Zeusi käest ma,

just nagu Inimpäästja:

“Mis halba ma siis lõin,

et inimestel’ tule tõin?”


Mul iga järgnev jook

kui Prometheusel nokahoop


Ei mõista meid üks’ Jumal,

ei Prometheust, ei mind.

Kas Prometheus on rumal,

et piinab teda lind?


Ma kotkas oleks pigem,

kui tahaks Jumalale ligem’ ...




Kaimu kalm

14. mai 2003


Puhtast põlgusest su vastu,

Mu armas,

Mustast masendusest lastu,

Mustemast mustem kaarnas:


Kes teab mis pakitseb

Ema hinge

Kui surnud on ta poeg

Ja linde

Kui viimast palvet loeb

Hommikul tujutsen’d päev


Kas minejaid alati on mitu

Või on see minu vaim

Nii poeksin sinu eest ma peitu

Kui poleks sa mu kaim


Ma olen mitu korda

Käin’d vaat’mas

Maasse kaevat’ auku

Ja neid kes üle parda

Kui saatmas

Mitu püssipauku.


Kas tean kus peitu

Kaim mu eest küll läks

Kuhupoole leitu

Kui kaotusvalu jääks.




Ave Caesar, morituri te salutant


13. jaanuar 2003


Mida veel

võiksin ma oodata

maailmalt,

kus kõik elavad

vaid seetõttu,

et pole piisavalt

kogunud jõudu

et enesetappu sooritada.

Kõikide vabatahtlike nimel,

kes maetud on

surnuaia taha,

oo tapke mind.

Tapke, tapke, tapke.

Lasciate ogni esperanza

astudes siit sisse,

ehk suudad sina,

Dante Alighieri,

mind päästa.

Ja sina Crutsifer

või Puškin,

Jevgeni Onegin.

Tolstoi, Dostojevski!

Mu sõber

Hemingway,

ma tahan sinu manu…

Mu ameerika unistusest

on nüüd

saanud ameerika

õudusunenägu.

Ja igas sadamas,

võin ma kohata

kaht eestlast…

Meie Nada,

kes sa oled Nadas.

Puhas valgusrikas lokaal…

Sanctificetur,

nomen tuum,

Sinu riik tulgu

Ja Sinu tahtmine

sündigu.

Ut in caelo

et in terrae…

Ellas danzan solas

danzan solas.

Choro eu e voce

Qui fragilidade.

Mul pole pääsu.

Ut desint vires,

tamen est

laudanda…

Nemo obligatur

Nemo…

In omnibus

potens

Caritatis est.

Ultra posse. Ultra posse.

Ave Caesar,

morituri…

Spes moritur ultimissime.

Lootus jääb, jääb, jääb…

Surmaminejad

tervitavad sind.

Ole neetud.

Ole sa neetud.

Elu

La bella e vita

Me cago

En tu leche…

Cojones

Ole neetud…




Sinine puhtus


20. august 2001

Et kannatus vaid kurbust korjab,

Siis rõõmutus on minu hingelaad.

Kuid varjutus vaid kurjust orjab,

seepärast soovin: taevakaar,

Sa püsi puhtana…


Ja tunnetest on tulvaveed

Nii saanud minu hinge.

Et vihkamisest viivitaks veel meel

Sind pigem palun enne: armastus,

Sa püsi puhtana…


Ei pimeduses peitu päikest

ei varja valgus varje.

Ei palu imet väikest

Las sosistab mu karje: lootus,

Sa püsi puhtana...


Kuid kolletab kuldseks kask –

See sügise suudlus õrn.

On looduse loomus raske

Uhkelt üksinda torm, kuid mälestus,

Sa püsi puhtana…


Seal silmapiir, sinetav meri

Su pilvitu punastav pale

See Põhjamaa pagana veri,

Inglina ilmuv vale: mu unistus,

Sa püsi puhtana…