23. märts 2008
Kaheksakümneaastase kohta oled sa üks sitke tükk, igatahes. Pale on sul veidi tuhm, kuid rüht endiselt sirge. Ja südamega on sul kõik korras. Jah, süda on sul hea.
Liikmed käivad kui õlitatult. Kas pole mitte imetegija see kuulus Eesti tohter, meister, kes sind ravis? Kuis käis su käsi siis, seal kaugel maal, ühendriikides 1920ndail? Ega keegi ju su täpset sünnipäevagi enam mäleta. Niivõrd auväärses eas oled.
Oh, kus oled sa kõik need aastad rännanud? Sa räägid nagu oleksid näinud USA dixielandi ja prantsuse šansooni. Lõid kindlasti iirlaste juures ka tantsu ja võistlesid šotlastega, seda tüüpi oled sa küll...
Kui palju suitsuseid jazzbaare, kui palju tuledes säravaid kontsertsaale oled sa näinud? Aaa, jajah, ma mõistan. Noormeheeas tegid tükke, lapseiga jäi kodumaale ja küpse mehe ea veedad Euroopas. Mõistlik. Mul on hea meel, et sa siin oled.
Kes sind kasvatasid, hoidsid, armastasid? Ma ju tean küll, et neid on olnud palju. Nüüd on nad läinud ja osad jätnud sind leinama. Iial enam ei puuduta nad sind, ometi puudutad sina paljusid. Oma suure südame, peene maitsemeele ja kõlava häälega.
Ma luban, me veedame sinuga kenasti aega. Võibolla mitte jazzbaarides ja kindlasti mitte säravates kontserthallides. Aga kenades paikades looduses, seda ma luban sulle. Ja kui vahel elevust otsime, lähme linna rahvast vaatama või öösse seiklusi jahtima.
Möödugu kes tahes, nad kergitavad kulme või kaabut: "Nice to meet you, mr Conn". Ma luban sulle seda, jah tõesti, kogu oma hinge panen su sisse.
