Ta valas pudeli tühjatumaks ja asetas selle värskelt remonditud köögi põrandale. See eestlaste Cuba-õlu oli täiesti hale. Saksamaal joodud „Октобр” oli ehedam.
Aga õlu polnudki oluline.
Oluline oli sisetunne, see enese tunne, mis võiks vahel olla nii enese kui tundeta. Ta oli kõigest 24-aastane. Ta oli lõpetamas magistratuuri, tal oli olnud enam kui kuus töökohta ja igastühest neist oli ta märgimisväärselt rikastunud.
Nüüd oli tal sihikul seitsmes, kaheksas ja üheksaski koht. Need teenistused pidid tema karjäärile aluse panema. Kuid milline neist siis? Küsimus oli selles, kas olla riigitelevisiooni reporter või kajastada parimas nädalalehes tõelist elu. Või...või päästa sõdureid, kes naasevad Afganistanist.
„Jah, päästa,” iroonitses ta. „Kui iseennastki päästa suudaks,” arutles mees omaette. „Kui suudaks nii kergelt lõhata väljapääsu sest argipäevast.”
Ta luges seda lehte, mille reporteriks pidi ta hakkama. See oli huvitav, aga proovitöö oli esitamata. Televisioonile ütles ta ära, ütleb ka lehele. Lõppude lõpuks on tal ju töökoht olemas, aga kool ja köögi remont on pooleli...
Ta tõstis pastapliiatsi oma käes paberilt ja asetas selle otsa vastu oma meelekohta.
„Kas see viietolline sile relv ongi vahend, millega lõhata endale väljapääs sellest väljapääsmatust olukorrast?” küsis ta endalt. Ta surus seda siledat toru üha kõvemini vastu oma meelekohta. Õlu oli ammu liisunud.
Siis lõdvendas ta haaret ja käis klõps.
