teisipäev, 12. veebruar 2008

Nad olid tublid

12. veebruar


Kui ta uuesti silmad avas oli väljas valge. Kraav jooksis kord kiiresti akna alla ning siis jälle taandus kaugemale. Kui rong künkanõlvale tõusis lendas see nagu üle puude ja jõekäärud ning põllud paistsid paremini kätte.


Kui Kallas jaama läks oli veel pime. Linnast välja sõites vaatas ta tukkuvaid hooneid ja silmitses aknaid, mille taga magasid inimesed. Nüüd otsis ta ekslev pilk metsaveerelt kitsi ja rõõmustas iga mutimullahunniku üle, mis läbi taanduva udu mustas.


See kõigest paari vaguniga varustatud diiselrong oli talle nii meeldiv põgenemistee ääremaale.


„Kunagi Ameerikas tõi raudtee asustamata paikadesse tsivilisatsiooni,” mõtles Kallas. „Ja kunagi viis see siit minu esivanemad.”
Lagunenud jaamahooneid seljataha jättes loksus vagun ühtlaselt tõgõ-tõk-tõgõ-tõk-tõgõ-tõk.

„Kunagi viis ta vanaisa Siberisse,” mõtles Kallas. Ta silmitses söötis maad ja kohati tärkavat rohelust ning siis valas endale termosest kuuma kohvi.


„Siberis oli külm, aga siin polegi enam talve,” raputas Kallas pead. „Metsavendadel oleks praegu hea. Nii hea kui üldse saab olla kui vaenlane sind koertega jahib ja su naise ja lapse käest ähvarduse jõul maa-aluse onni asukohta nõuab. ”


Nad olid tublid. Jah, nad olid kuratlikult tublid, et niimoodi vastu pidasid, mõtles Kallas.


Ta pigistas korraks silmad kinni ning pisar jooksis üle ta põse ning kuivas poolel teel. Vahel ei mõistnud ta isegi, miks see maa talle nii korda läks. Seal mullas puhkab ta vanaisa, ometi polnud Kallas teda kunagi tundnudki.


„Kuradi idioot,” ütles ta poolvaljult. „Sinu ideelisus sind ükspäev hukutab, ma ütlen.”


Ajalugu torkas küll ühe ja teise arvu Kallase pähe – tema arust oli neis kõigis kannatust ja kurbust. Ja üllad olid need ühtlasi.


„Poiss ära jama, ühed eestlased kõik,” meenus talle vanapapi filmist. Filmist, kus 1918. aastal läksid klassivennad sõtta nagu üks mees. "Nagu üks mees," hakkas Kallase lõug jälle värisema. Ta pigistas käe rusikasse.


„See neetud rong on venelaste oma, see teras, millel ta sõidab, on venelaste oma. Aga need poisid ei hukkunud vaenlase täägi ja kuuli läbi niisama. Neil oli idee sellest maast. ”


Ta vaatas seda maad. Seda maad, mille talle olid võidelnud koolipoisid. Need jõed ja metsad ning kalad ja loomad seal sees.


„Aitäh, poisid”, sosistas Kallas. „Aitäh teile.”