Kallas võttis ühte kätte suure punase “elustamiskoti” ja teise tavalise kohvri ning hakkas sanatooriumi poole jooksma. Seljataha vaadates nägi ta arsti ja velskrit vaid veidi kiiremal sammul liikumas.
“Tont võtaks. Kas nad kunagi ei kiirusta?” mõtles Kallas.
Jõudnud tuppa nägi Kallas voodis lebavat umbes 70neaastast kuivetunud ja kortsus naist.Ta lebas rahulikult, silmad kinni ja käed tekil. Keegi õde seletas Kallasele, et naisel olnud vähk.
Arst katsus pulssi, velsker ja Kallas seadsid kardiogrammi valmis. Siis võttis arst õe abiga naise rindkere paljaks ja velsker sättis rahulikult masinat valmis. Jällegi oli Kallas pealtvaataja. Seal ei olnudki midagi erilist vaadata. Kallas oli nüüd juba päris palju eakate naiste rindu näinud. Nüüdki ei tekitanud see temas mingeid emotsioone.
Juba autos tagasi jälgis Kallas kuidas arst väljakutsekaarti täitis. Siis raporteeris autojuht keskusele.
“Üheksa-kaks vaba, sõidame koju, siin oli eksitus.”
“Selge, üheksa-kaks koju,” kõlas vastus.
Kallas vaatas imestades velskrile otsa.
“Exitus letalis,” ütles velsker.
“See on see, mida sa just nägid,” lisas ta.
“Surm,” ütles arst ja kirjutas lahtrisse “diagnoos” R-99.
Autojuht naeratas kurblikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar