13. jaanuar 2003
Mida veel
võiksin ma oodata
maailmalt,
kus kõik elavad
vaid seetõttu,
et pole piisavalt
kogunud jõudu
et enesetappu sooritada.
Kõikide vabatahtlike nimel,
kes maetud on
surnuaia taha,
oo tapke mind.
Tapke, tapke, tapke.
Lasciate ogni esperanza
astudes siit sisse,
ehk suudad sina,
Dante Alighieri,
mind päästa.
Ja sina Crutsifer
või Puškin,
Jevgeni Onegin.
Tolstoi, Dostojevski!
Mu sõber
Hemingway,
ma tahan sinu manu…
Mu ameerika unistusest
on nüüd
saanud ameerika
õudusunenägu.
Ja igas sadamas,
võin ma kohata
kaht eestlast…
Meie Nada,
kes sa oled Nadas.
Puhas valgusrikas lokaal…
Sanctificetur,
nomen tuum,
Sinu riik tulgu
Ja Sinu tahtmine
sündigu.
Ut in caelo
et in terrae…
Ellas danzan solas
danzan solas.
Choro eu e voce
Qui fragilidade.
Mul pole pääsu.
Ut desint vires,
tamen est
laudanda…
Nemo obligatur
Nemo…
In omnibus
potens
Caritatis est.
Ultra posse. Ultra posse.
Ave Caesar,
morituri…
Spes moritur ultimissime.
Lootus jääb, jääb, jääb…
Surmaminejad
tervitavad sind.
Ole neetud.
Ole sa neetud.
Elu
La bella e vita
Me cago
En tu leche…
Cojones
Ole neetud…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar