Millalgi aastaid tagasi
Astusin selvehalli, võtsin käru. Ukse kõrval seina ääres seisis paks turvanaine. Enda taga kuulsin närvilisi samme ja käru rataste lõgisemist kiviplaatidel. See närvilisus kandus üle mu loidudesse liigestesse ja ma tõmbasin kiiremini paremale pirnikastide juurde, et mitte kedagi oma olemasoluga ärritada. Liikusin juustu- ja vorstilettide juurest edasi saia- ja leivalettide juurde. Siis tulid naiste hügieenitarbed vasakul ja külmutatud lihtoidud paremal käel. Otse ees kangemad joogid.
Trügisin tagasi.
Leidsin ühe jäätise ja siis ploomimahla. Valisin blondi kassiiri ja seisin oma korda oodates ühele mehele sappa. Siis märkasin tollest eespool tuttavat klarnetisti. Noogutasin talle peaga. Mäger tundus nagu tõsine. Tavaliselt oli tal alati lai naeratus näol ja käsi viipamas tuttavale.
„Ei, tead, ma ei ole käinud. Saxonis ja... Ma olen haige.” Ta jutt oli segane nagu alati, kuid samas tõsine. „Neil on täna küll proov ja 12ndal esinemine, aga noh, ma ei saa sinna minna. Ma olen operatsioonil,” seletas ta.
„Pärnus siis või?” küsisin.
„Ei, Hiiul,” ütles Mäger.
„Jama lugu siis küll,” püüdsin ma nagu kaastundlikku osavõtlikkust üles näidata.
„Jah, mul avastati kopsuvähk,” ütles Mäger.
Olin üllatunud ja segaduses.
„Oh, see on küll väga paha lugu,” vastasin mina.
„Ah, ei midagi hullu, avastati esimeses või algstaadiumis ja noh...,” jätkas Mäger.
Liikusime ukses välja ja ma vaatasin tahtmatult ta vanu dressipükse ja ta peenikesi kalossides jalgu.
„Ma tulin korraks poodi vanade riietega, et midagi nagu tahtsin,” rääkis ta samal ajal kilekotti hoidvat kätt vahetades. Märkasin kotis õllepudeleid.
Vaatasin talle järele, kõhetu ja lühikene vanamees, nagu ta oli. Viimasel ajal köhis ta tõesti kuidagi rohkem ja ägedamalt, kuid olin selle ta suitsetamise arvele pannud.
Noogutasin eemalt talle nägemist.
See oli viimane kord, kui ma Mäkra nägin.
Free Counter
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar