---------
Saksofonist Raul Sööt
Ah et kus selline muinasjutt on juhtunud? Pariisis, Kopehaagenis, Prahas, kui soovite Moskvas või Peterburis, igatahes mitte Tallinnas, Viljandis, Pärnus või Tartus. Millal te viimati kohtasite tänavamuusikut või nägite kedagi molbertiga pargis istuvat? Kultuuripealinn 2011, kas projekti rahavood näevad ette mujalt taoliste boheemlaste sisse toomist?
Mispärast on meil Pärt ja Tormis, tunnustatud koorid, laulupeod ja Valgre, kuid tänavamuusikut tuleb tikutulega otsida? Hea küll, suvi on meil lühike jah. Kuid ei või ju olla, et meie tänavamuusiku on kolinud Youtube’i või starisaatesse plaadilepinguid sõlmima. Või on õrnad sõrmekesed Soomes ehituskivide vahel töntsiks muutunud?
Kõik need, kes hõõruvad aastaid muusikakoolis heliredeleid või on muidu metsast tulnuna andekad, ei ole ometi nii andetud ja häbelikud, et me neist midagi ei kuule. Koer on maetud vist ametnike juurde. Nimme kiusatakse loomeinimesi taga, piiratakse nende annet, kärbitakse mingisse normatiivsesse käitumisse ja keegi ei julge iitsatadagi. Avalikud üritused tuleb registreerida, mistõttu inimesed ei saagi spotaanselt presidendivalimiste ajal laule laulda. Tänaval musitseerimiseks tuleb linnavalitsuse „kultuurikomisjonile” esmalt ette mängida ja kui sobib, siis saad mõned tunnid ka rahvale kultuuri viia. Nagu Prometheus, kes pidi tuletoomise eest Kaukasuse mäe küljes aheldatuna kotkal oma maksa nokkida laskma.
Regulatsioon võtab ilmselgelt igasuguse isu ära, kuid mure on ka mujal. Protsetantlik tööeetika ei lase tänaval niisama „lolli” mängida. Boheemlased, pidalitõbised, teisitimõtlejad ja pimedad tuleb ikka tänavalt normaalsete inimeste silma alt ära koristada. Ent kes teeks siis kultuurirevolutsiooni? No et oleks mõni märter, kes pääseb leheveergudele kui munitsipaalpolitsei käed raudu lööb kultuurituse eest. Tänaval pissida ja pilli mängida pole ju ilus.
Apollonlik sangar, kust sind leida? Staarisaates üks Taavi oli, ei tea kas tema päästaks maailma? Raud nägi et sa kaks korda järjest vales kohas laulma hakkasid ja oleks kenasti su tänavale saatnud. Aga see Rannap ei saa kohe millestki aru ja nägi su vigurdamist haledalt läbi. Muidugi sai ta aru, et sa oled andekas poiss. Saad nüüd plaadilepingu ja tuhat teismelist fänni. Alenderi eest muidugi twelve points. Aga juhul kui sa klaaspaleesse ei saa, järsku laulad tänaval end inimeste südamesse? Vikerraadio teeks otselülituse ja MTV terve saate esimesest korralikust tänavamuusikust Eestis. Rahvas armastaks sind ja kuulus oleksid ka.
Vat kui mina raha kokku saan, toon palverännaku korras Itaalia käsitöömeistritelt oma unistuste saksofoni. Siis hakkan märtriks ja pagen munitsipaalpolitsei eest vanalinna katustele mängima. Niiet üle linna oleks kosta. Öösel mängin ka. Ja siis hakkan soosaarlikult tänavamoosekante maale tooma. Lõpuks vajub jazzkaar laiali ja uut Sakala keskust pole enam mõtet ehitadagi. Otsakoolikad ei tea, kuhu häbi pärast silmi peita. Kunst kuulub siis rahvale ja eesti eputisi, kes tuhandeid kroone enda kontserditel näitamise eest maksavad, enam pole. Tallinnas käivad inimesed ringi rõõmsate nägudega ja tänavad pole ammu näinud Lexuste või Mercedeste rattaid, sest kultuur jõudis kohale. Saiakangis mängib sopransaksofon nagu noor Garbarek, Viru väravates ajab tumedal toonil otti (muusikute väljend improviseerimise kohta) sordiiniga trompet. Tammsaare pargis peab indiaanlaste „El Condor Pasa” oma laagri nõutult kokku pakkima ja metsasarvekvintett paneb kogu Viru keskuse rahva kikivarvukil hiilima.
-------
Kui noormees on huuliku pilli küljest ära võtnud ja kuulajad vaikselt laiali vajuma hakkavad ei taha üks vanapapi, lapselaps süles, kuidagi ära minna. Tema pilk on äraolev ja tütreke mängib hajameelselt patsilehviga. Kusagilt ilmunud tädike pakub noormehele maasikaid ja kallistab teda. Tädi palub järgmisel korral rohkem sõpru muusikakoolist kaasa võtta. Ta ei tea, et pillimees pole kunagi muusikakoolis käinud. Ta on tänavamoosekant. Lihtsalt andekas. Ilma staarisaateta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar