Aleksander Pulver küsis: “Kas tuleb loomulikuks pidada olukorda, kus igaüks ise oma haavu lakub?” Ma kirjutan isiklikust kaitseväe psühholoogiks kandideerimise kogemusest. Sel kevadel lõpetasin Tallinna ülikooli psühholoogia bakalaureuseõppe. Oma uurimistöösse ennastvigastavast käitumisest tahtsin kaasata ka kaitseväelasi. Saanud kaitseväe peapsühholoogi major Väino Mannermaa heakskiidu, põrkasin ma juba varasemast tuttavale nähtamatule seinale. Tsivilistiga koostöö tegemise oskus on kaitseväes pärsitud. See vahejuhtum ei heidutanud mind küsimast major Mannermaa käest, mis võimalused on noorel mehel anda oma panus kaitseväe psühholoogiateenistusse. Selgus, et vakantsed on kaks kohta. Minu haridus ja senine töökogemus kiideti heaks. Kuid vormi ma selga ei pannud.
Kevadel võtsin ühendust Mango Meusega, kes kaitseväe peastaabis töötava psühholoogiatudengi sõnul pidi tegelema psühholoogide kaitseväkke värbamisega. Selgus, et Meus ei tööta enam sel ametikohal. Endise Tallinna pedagoogikaülikooli psühholoogia eriala lõpetanud Meuse jaoks polnud kaitseväkke psühholoogide värbamine kindlasti meelakkumine. Psühholoogiat kaitseväes on vaja vaid psühholoogidele endile. Pärnu üksik-jalaväepataljoni reamehena õnnestus mulgi üle kolme aasta tagasi osaleda lugupeetavate ekspertide töös. Nimelt töötas psühholoogide ekspertgrupp eesotsas professor Aleksander Pulveriga välja mõõtevahendite patareid, millega oleks võimalik eristada mehi nende isikuomaduste järgi, suurendades nii sobivust vastavale ametikohale. Miks uurimis- grupp laiali läks ja töö pärast testipatarei väljatöötamist edasi ei kestnud, rääkida ei taheta. Sel ajal psühholoogiateenistust juhtinud kolonelleitnant Harri Ints on nüüdseks kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ja töötab USA-s NATO peakorteris Eesti esindajana. Väidetakse, et probleemide korral lükkab peastaap psühholoogi sõdurikeeles “tanki” ja mõne aja pärast rahuneb meedia maha.
Kuid nn missioonikute psühholoogi Merle Tihaste väide (EPL 30.11), et kaitseväes on olukord parem kui tsiviilis, sest meeste enesetappude arv on seal väiksem, ajab mind marru. Kui heaolu mõõtmine tõlkida enesetappude sooritamise statistikasse, siis võib see ju nii olla. Kuid kas emad-isad ja pruudid saadavad oma poja või mehe Eestisse või missioonile aega teenima siis parema meelega, kui teavad, et enesetapu tõenäosus on seal väiksem? Kaitseväes esineb jõhkrutsemist, narko- ja alkoholisõltuvust, haigusi, surma, suhete katkemist oma tüdrukutega ja vaimset vägivalda. Nagu mujalgi. Selles ei tohi keegi kahelda, ehkki sõdurid võivad õiguskansler Allar Jõksile väita vastupidist. Aga probleemidega on seal raske toime tulla eriti just privaatsuse puudumise tõttu. Seepärast helistab ajateenija oma lähedastele isegi tualettruumist. Kaitseväe psühholoogi ametikoha auaste on kapten. Kust sellist inimest võtta? Muidugi on võimalik lühikursusega koolitada haritud tsivilistist nooremohvitser, kuid ka sellest ei piisa. Kaitseväelased ei räägi nendega, kes ei kõnele nendega ühte keelt. Pealegi on ajateenistuses ja eriti just nn noorteajal, mil pinged kõige suuremad, raske saada arstiabigi, rääkimata sellest, et saaks külastada psühholoogi. Just seepärast peaks kaitseväe psühholoog ise viibima kaitseväelaste keskel. Samasugune aktiivne suhtumine - psühholoog kabinetist välja laste keskele - hakkab saama valitsevaks koolipsühholoogias. Otsitakse meespsühholooge Kuigi major Mannermaa väidab, et kaitseväkke värvatakse viis psühholoogi juurde, ei usu ma, et see juhtub lähiajal. Mitte et major Mannermaa seda ei tahaks. Meessoost psühholooge otsitakse Eestis tikutulega.
Kapteni ametikohal töötamiseks olin valmis tegema sel sügisel läbi kõrgema sõjakooli õppeprogrammi, et saada reamehest lipnikuks, kel oleks õigus töötada pataljoni psühholoogina. Kuid Tallinna üksik-vahipataljon ja Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon, kus major Mannermaa teada oli psühholoogi koht vakantne, ei arvanud psühholoogi värbamisest mitte midagi. Kaitse- väe poliitika olevat nende sõnul kaplanite koolitamine hingeabi andjateks. Esiteks muidugi pole kaplanil vastavat baasharidustki ja teiseks on “usuvabas” Eestis kaplan kaitseväelaste jaoks pigem õlekõrs kui tugi. Meie koolisüsteemist langeb välja enam poisse kui tüdrukuid. Ajateenijana olen meditsiinitundi läbi viies kokku puutunud täisealiste meestega, kelle õigekiri on alla põhikooli taseme ja kelle õpetamine on raskendatud, sest ei saada aru näiteks sõnast “jäse”. Tegemist pole vene keelt kõnelevate meestega, neil on lihtsalt umbes seitse klassi haridust. Jätta ajal, mil Eesti on meeste enesetappude hulga poolest kurikuulus, kasutamata võimalus tegelda pärast kooli kaitseväes suure hulga meeste ja nende probleemidega, on kahetsusväärne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar