17. november 2002
“Kaheksateistkümneaastane tüdruk, kõhuvalud,” kõlasid kutses andmed patsiendi kohta. Kallas istus autosse ja nad hakkasid läbi tiheda liikluse sõitma. Autojuhid teadsid alati kuhu minna. Isegi nii suures tänavaterägastikus.
Kallas tõmbas kummikindad kätte, ta tegi seda alati. Ta avas autoukse, lasi arsti välja, võttis kohvri ja seadis sammud viiendale korrusele. Arst lasi kella, kuid uks oli lahti. Nad läksid esikust läbi elutuppa. Suurel voodil lebas tüdruk, nägu seina poole. Kallas pani kohvri maha ja vaatas ringi.
“Kust valutab?” päris arst.
Tüdruk oli kõveras ega pööranud end kõneleja poole.
“Siin all,” kõlas vaikne vastus.
“Millal see hakkas?” küsis arst. Vastust ei tulnud.
“Millal teil valud hakkasid?” kordas arst.
Nüüd pööras tüdruk näo arsti poole ja Kallas nägi kui ilus ta oli. Kallasel võttis ikka aega, et näha olukorda meditsiinitöötaja silmade läbi. Sisse tulles vaatas ta tüdrukut nagu seda teeb poiss, kes näeb saledat neiut, kel on seljas vaid särk ja napid püksikud. Siis raputas Kallas end sellest lahti.
“Pool tundi tagasi, peale seda kui me seksisime,” kõlas nüüd vastus ja tüdruk vaatas taas seina.
“Kuradi kurat. Ja kus see kutt nüüd on? Jättis tüdruku üksi?” ei suutnud Kallas mõttes vandumata jätta.
“Keerame end ilusti selili, siis ma saan katsuda,” ütle arst.
Kallas tundis end ebamugavalt selle poolpalja neiu juures oma kiilaka pea, sõdurisaabaste, laiguliste pükste ja kummikinnastega. Ta oleks tahtnud siin passimise asemel hoopis seda kutti raputada.
Arst selgitas välja valupiirkonna, tüdruk oli endiselt vaikne. Tal oli väga valus. Kallas nägi, et ta oli nutnud.
”Millal te viimati günekoloogi juures käisite?” küsis arst.
“Nädal aega tagasi”, vastas tüdruk.
“Ja varem pole midagi sellist olnud?” päris arst.
“Ei,” vastas tüdruk.
Arst polnud oma selgitustööga kusalegi jõudnud.
“Ma ei oska siis midagi arvata, me peame naistekliinikusse minema ja seal tehakse uuringud,” seletas ta.
Tuppa astus pikk noormees ja jäi uksel seisma. Kallas mõõtis teda pilguga. Arst ei teinud tast väljagi. Tüdruk pööras jälle näo ära.
“Ma ei oska tõesti midagi öelda, kas teil haigakassa kaart on?” päris arst.
“Mul oli kolm kuud tagasi abort,” kõlas väga vaikselt.
Kallas vaatas maha.
“Kuradi kurat,” vandus ta omaette.
“Tooge talle riided, me läheme haiglasse,” ütles arst noormehele.
Kallas võttis kohvri ja läks välja, tal polnud siin enam midagi teha.
“Mis seal nüüd siis oli?” küsis autojuht.
“Abort,” vastas Kallas.
