Võimatu missioon

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 09. detsembril 2005

Aleksander Pulver küsis: “Kas tuleb loomulikuks pidada olukorda, kus igaüks ise oma haavu lakub?” Ma kirjutan isiklikust kaitseväe psühholoogiks kandideerimise kogemusest. Sel kevadel lõpetasin Tallinna ülikooli psühholoogia bakalaureuseõppe. Oma uurimistöösse ennastvigastavast käitumisest tahtsin kaasata ka kaitseväelasi. Saanud kaitseväe peapsühholoogi major Väino Mannermaa heakskiidu, põrkasin ma juba varasemast tuttavale nähtamatule seinale. Tsivilistiga koostöö tegemise oskus on kaitseväes pärsitud. See vahejuhtum ei heidutanud mind küsimast major Mannermaa käest, mis võimalused on noorel mehel anda oma panus kaitseväe psühholoogiateenistusse. Selgus, et vakantsed on kaks kohta. Minu haridus ja senine töökogemus kiideti heaks. Kuid vormi ma selga ei pannud.

Kevadel võtsin ühendust Mango Meusega, kes kaitseväe peastaabis töötava psühholoogiatudengi sõnul pidi tegelema psühholoogide kaitseväkke värbamisega. Selgus, et Meus ei tööta enam sel ametikohal. Endise Tallinna pedagoogikaülikooli psühholoogia eriala lõpetanud Meuse jaoks polnud kaitseväkke psühholoogide värbamine kindlasti meelakkumine. Psühholoogiat kaitseväes on vaja vaid psühholoogidele endile. Pärnu üksik-jalaväepataljoni reamehena õnnestus mulgi üle kolme aasta tagasi osaleda lugupeetavate ekspertide töös. Nimelt töötas psühholoogide ekspertgrupp eesotsas professor Aleksander Pulveriga välja mõõtevahendite patareid, millega oleks võimalik eristada mehi nende isikuomaduste järgi, suurendades nii sobivust vastavale ametikohale. Miks uurimis- grupp laiali läks ja töö pärast testipatarei väljatöötamist edasi ei kestnud, rääkida ei taheta. Sel ajal psühholoogiateenistust juhtinud kolonelleitnant Harri Ints on nüüdseks kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ja töötab USA-s NATO peakorteris Eesti esindajana. Väidetakse, et probleemide korral lükkab peastaap psühholoogi sõdurikeeles “tanki” ja mõne aja pärast rahuneb meedia maha.

Kuid nn missioonikute psühholoogi Merle Tihaste väide (EPL 30.11), et kaitseväes on olukord parem kui tsiviilis, sest meeste enesetappude arv on seal väiksem, ajab mind marru. Kui heaolu mõõtmine tõlkida enesetappude sooritamise statistikasse, siis võib see ju nii olla. Kuid kas emad-isad ja pruudid saadavad oma poja või mehe Eestisse või missioonile aega teenima siis parema meelega, kui teavad, et enesetapu tõenäosus on seal väiksem? Kaitseväes esineb jõhkrutsemist, narko- ja alkoholisõltuvust, haigusi, surma, suhete katkemist oma tüdrukutega ja vaimset vägivalda. Nagu mujalgi. Selles ei tohi keegi kahelda, ehkki sõdurid võivad õiguskansler Allar Jõksile väita vastupidist. Aga probleemidega on seal raske toime tulla eriti just privaatsuse puudumise tõttu. Seepärast helistab ajateenija oma lähedastele isegi tualettruumist. Kaitseväe psühholoogi ametikoha auaste on kapten. Kust sellist inimest võtta? Muidugi on võimalik lühikursusega koolitada haritud tsivilistist nooremohvitser, kuid ka sellest ei piisa. Kaitseväelased ei räägi nendega, kes ei kõnele nendega ühte keelt. Pealegi on ajateenistuses ja eriti just nn noorteajal, mil pinged kõige suuremad, raske saada arstiabigi, rääkimata sellest, et saaks külastada psühholoogi. Just seepärast peaks kaitseväe psühholoog ise viibima kaitseväelaste keskel. Samasugune aktiivne suhtumine - psühholoog kabinetist välja laste keskele - hakkab saama valitsevaks koolipsühholoogias. Otsitakse meespsühholooge Kuigi major Mannermaa väidab, et kaitseväkke värvatakse viis psühholoogi juurde, ei usu ma, et see juhtub lähiajal. Mitte et major Mannermaa seda ei tahaks. Meessoost psühholooge otsitakse Eestis tikutulega.

Kapteni ametikohal töötamiseks olin valmis tegema sel sügisel läbi kõrgema sõjakooli õppeprogrammi, et saada reamehest lipnikuks, kel oleks õigus töötada pataljoni psühholoogina. Kuid Tallinna üksik-vahipataljon ja Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon, kus major Mannermaa teada oli psühholoogi koht vakantne, ei arvanud psühholoogi värbamisest mitte midagi. Kaitse- väe poliitika olevat nende sõnul kaplanite koolitamine hingeabi andjateks. Esiteks muidugi pole kaplanil vastavat baasharidustki ja teiseks on “usuvabas” Eestis kaplan kaitseväelaste jaoks pigem õlekõrs kui tugi. Meie koolisüsteemist langeb välja enam poisse kui tüdrukuid. Ajateenijana olen meditsiinitundi läbi viies kokku puutunud täisealiste meestega, kelle õigekiri on alla põhikooli taseme ja kelle õpetamine on raskendatud, sest ei saada aru näiteks sõnast “jäse”. Tegemist pole vene keelt kõnelevate meestega, neil on lihtsalt umbes seitse klassi haridust. Jätta ajal, mil Eesti on meeste enesetappude hulga poolest kurikuulus, kasutamata võimalus tegelda pärast kooli kaitseväes suure hulga meeste ja nende probleemidega, on kahetsusväärne.

Sõjast, hullumeelsusest ja armastusest

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 7. aprillil 2006

On vähemalt kolm teemat, mis aastatuhandeid on inimeste meeli võrdselt erutanud: sõda, hullumeelsus ja armastus. Eesti meedias lüüakse lahinguid ajateenistuse kohustuse püsimise ja kaotamise teemal. Selles lahingus on mitmeid hulle ja vähe armastust.

Paljud sõjad võidetakse või kaotatakse enne algust, mõnes saab otsustavaks esimene lahing. Kui Pärnu Üksik-Jalaväepataljon suletakse, on riik ja ühiskond ühe tähtsa lahingu kaotanud. Kuid milleks ajateenistus ülepea vajalik on? Lisaks sellele, et käputäis mehi sõda mängib? Keeruline on uurida ajateenistuse mõju inimese psüühikale, oskustele, toimetulekule või hoiakutele. Kuid see ei tähenda, et ei saaks kohustusliku ajateenistuse mõju analüüsida. Eriti selle olulisust ühiskonna tasandil.
Kaitseminister Jürgen Ligi ettepanek tõsta ajateenija töötasu ligi 20 korda – 3000 kroonini – on põhjustanud meediakära, sest paljude arvates on ettepanek samm palgaarmee poole. Õnneks pole haridusminister veel pannud ette lastele koolikohustuse täitmise eest õiglast tasu maksma hakata.

Ajateenistus pole palgatöö

Jättes kõrvale küsimuse, miks mitte tõsta summat 500 või 1000 kroonini ning tõsta “ülejäänud” rahaga päästetöötajate ja politseinike palku, küsin ma endalt, kui kohustuslik ajateenistus oleks minu jaoks olnud tavaline töö, milline tasu oleks mulle tundunud õiglane.

Meenub, kuidas vahel tuli tõusta kuus korda öö jooksul ning tunnikese kaupa rõsket ja pimedat metsa passides istuda kaevikus, jalad vees, tagumik kiivril, automaat Galil põlvedel. Meenuvad rasked jalgsirännakud, külmast ja niiskusest vappuv keha, magamatus, üleelamislaager. Muidugi, meenutada on ka toredaid asju. Siiski – võib-olla kuukese peaksin vastu sellisel tööl, kui saaksin praeguse töö­-tasuga võrreldes kolmekordse summa.

On selge, et ajateenija ei saa praeguse 160-kroonise kuupalgaga bussi­ga koju sõita, osta tüdrukule lilli, am­mugi mitte oma lapsi toita. Teisalt ei seostu ükskõik missugune rahasumma väljaõppel talutud raskustega kui töötasu. Ajateenistus on midagi muud kui palgatöö. Ja tüüpiliselt kulutab sõdur ajateenistuse puhkuseraha ülima kergekäelisusega. Väga sageli alkoholi ja vahel ka mõne muu mõnu peale. Kui karistusi ei järgneks, ei jõuaks vist suur hulk ajateenijaid 3000 krooni kulutamise tuhinas nädalavahetuse linnaloalt õigeks ajaks tagasi.

Majandusinimesed võivad arvutada, mida ajateenistujate töötasu tõstmine või palgaarmeele üleminek riigi rahakotile tähendab. Sotsiaalteadlaste ülesanne on aga enne selliste otsuste vastuvõtmist näidata tagajärgede plusse ja miinuseid ühiskonnale ning indiviidile.

Ajateenistus ei ole pelgalt sõja tarbeks hullumeelsete isamaa-armastajate treenimine. Laiemalt vaadates on see kogukonna viis võita mis tahes eksistentsile ohtlikku jõudu koostööga. Mammutit jahtida, ennast vaenuliku naaberrahva vastu kaitsta, looduskatastroofis ellu jääda või kogukonna identiteeti säilitada saab vaid koostööd tehes. Individualistlikus ühiskonnas, nagu ka meil Eestis, on puudus üksmeelsest koostööst, kus rahvas säilitaks ja annaks edasi oma kultuuri ja väärtusi.

Kõik on võrdsed

Väiksemas kogukonnas, perekonnas, peaks väärtusi edasi andma isa. Lagunenud perekondi ja isata kasvavaid lapsi on meil juba arvestatav hulk. Lääne ühiskonna kool pole samuti väärtustele orienteeritud. Millises tunnis õpetatakse ausust, õiglust, austust, viisakust või näiteks loodushoidu? Koolikeskkonna üles­an­ded on ehitatud üles võistluslikku­sele – hinnatakse individuaalset edu­kust. Ajateenistuses, seevastu, luuakse esmalt olukord, kus kõik on võrdsed, eelisteta. Ning esimesest viimase päevani peavad ajateenijad olema meeskond – üksus, mis tegutseb koos, mille nõrgim lüli määrab selle tugevuse, kiiruse, vastupidavuse. Koostööülesanded ajateenistuses kujundavad inimest. Hoiakud ja väärtushinnangud võivad muutuda, kuid vähemalt üheksakuulise ajateenistusega kujundatakse meeskonnas kultuur, kus on tähtsad sellised väärtused nagu ausus, abivalmidus, võrdsus, viisakus, austus, isamaa-armastus ja loodushoid.

Meie individualistlikus ühiskonnas on kaitseväes teenimise mõju niivõrd sügav, et aastaid hiljemgi mäletatakse seal viibitud 250 või enama päeva sündmusi täpsemalt kui oma kõiki eelnevaid sünnipäevi kokku. Sama ehedalt jääb meelde ehk esimesse klassi minek või pulmapäev. Ellupühendamise rituaalidena on neil kolmel (kooli minemine, abiellumine ja ajateenistus) kriitiline tähtsus vanematest eraldumise, iseseisvumise ja uue identiteedi loomise mõttes. Kuhu jäävad mainitud väärtused ja identiteet riigis, kus tähtsustatakse individuaalsust, võistluslikkust, õigust, aga mitte kollektiivsust, koostööd ja õiglust?

Läänemaailmas on probleemiks pikenev murdeiga – noored on üha kauem vanematest sõltuvad ja tööoskusteta, selge identiteedi ja väärtushinnanguteta lõbujanuline lodev indiviidide mass.

Armastus ei teki iseenesest

Kohustusliku ajateenistuse kaotamisega vabaneb hulk indiviide kohustusest riigi ees ja palgaarmee loomisega saab teatud hulk inimesi võimaluse mängida tasustatud militaarmänge. Indiviidi tasandil luuakse selge eelis vabaks valikuks, kuid ühiskonna tasandil kaob riigil võimalus treenida musklit, mis kultuuri ja väärtusi edasi veaks.
Kohustuslik ajateenistus annab riigile võimaluse kontrollida ja suunata noorte meeste mõttelaadi, õpetada neid tundma oma kodumetsi ja -maad ning parandada nende kehalist vormi. Hullumeelne on see, kes seda riigijuhina ei adu ja kuulutab sõja põhiväärtustele. Armastus oma riigi ja ühiskonna vastu ei teki iseenesest.

Kirjutab valusa verega

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 20. jaanuar 2006

Igal inimesel on oma viis muredega hakkama saada. Mõnel on toime­tulemiseks vaja sõbraga juttu rääkida, mõnel paar pilti maalida, mõnel alkoholi juua. Kümnendik noortest on aga vähemalt korra elus oma emotsionaalse seisundi tõlkinud pelutavasse “kehakeelde”. Seda keelt kirjutatakse valusa verega. Paberiks on keha jatähtedeks armid.

Enese tahtlikku vigastamist on pee­tud tüüpiliselt psüühikahäirete, näi­teks vaimse alaarengu nähtavaks osaks. Ometi pole need noored, kes ennast lõigates, lüües või põletades vigastavad, kaugeltki alaarenenud. Nad õpivad põhi- või keskkooliastmes ega ole mingi puudega. Nende ennastvigastavast käitumisest (EVK) ei tea tihti sõbrad, vanemad ega klassi­kaaslased, õpetajatest rääkimata.

Lõikamine, põletamine, löömine

Et EVK ulatus läänemaailmas on teinud spetsialiste ärevaks, on hoo­gustunud ka selle nähtuse uuri­mine. EVK-d on peetud ja sageli peetakse senini ebaõnnestunud enesetapukatseks või parasuitsiidiks. Nüüdseks on selge, et EVK erineb suitsidaalsest käitumisest tegevuse kavatsuse, vigastamise laadi ja veel mõne muu kriteeriumi poolest. Ehkki EVK ja suitsiid on omavahel seotud, on 85% EVK juhtumite peaeesmärk pingeid maandada, selmet elu lõpetada.
Enese vigastamiseks on hulk või­malusi. Korduva enesevigastami­se tüüpilised meetodid on lõikamine, põletamine, kratsimine, löömine, hammustamine, torkimine. Enda käsivarre lõikumine on aga hoopis midagi muud kui kõrva- või keele­rõnga jaoks augu tegemine. Esimest tegevust ei kiideta heaks, teisel juhul on see aga kaaslaste poolt isegi soovitatav. Kuuldused enesevigastamise populaarsusest ja kiirest levimisest grupis panevad mind kahtlema, kas tegemist on tundlikkuse vähendamiseks ja meeleolu parandamiseks sooritatud aktiga. Kui tegevus on seotud gruppi kuulumisega, pole sel pistmist EVK-ga. Teatavasti pidid Spartas poisid tõestama oma mehisust rebasepoega põues hoides. Kui tänapäeva noo­red mõtlevad välja, et mingisse gruppi kuulumiseks tuleb tühi alumiiniumpurk lömmi lüüa oma kätt või pead lõhkudes, pole sel midagi pistmist juba kirjeldatud EVK-ga. Kui noor proovib aga end “pilvisse tõstmiseks” natuke puua, tuleks tema käitumist lähemalt uurida. Enesevigastamine toimub kultuurilise heakskiiduta ja üksi olles.

Paljud enesevigastajad oskavad küll nimetada sündmusi oma elus, mis on neid niisuguse käitumiseni viinud, kuid ei tea, kuidas tuli mõte end terava esemega veriseks kraapida. Ehk on pinge korral oma keha ründamises midagi universaalset. 1960. aastatel jälgiti isolatsioonis või emata üles kasvanud primaate, kes stimuleerisid end kägardades või hammustades. Samuti täheldati makaakide agres­siivsust iseenda suhtes siis, kui neid miski väljastpoolt ähvardas.
Inimesi viib EVK-ni enim seksuaalne ärakasutamine, varajane hoolitsuseta jätmine, lähedase surm, vanemate lahutus, vägivald, raske operatsioon või haigus, pikemaajaline isoleeritus, madal probleemilahendusoskus ningoskamatus oma tunnetest rääkida. Mida rohkem traumaatilisi sündmu­si, seda enam on tõenäoline, et toimetulekuks kasutatakse eba­ter­vis­likke käitumismalle, näiteks suit­setamist, alkoholi liigtarvitamist, narkootikumide pruukimist ja ka EVK-d.Kõik nimetatud tegevused või­vad tekitada sõltuvust, millest vabanemiseks on vaja abi väljast­poolt.

“Näitan, kui valus mul on!”

Ennastvigastava käitumise ajendeid on kirjeldatud teaduspublikatsioonides. Palju põhjendusi leiab ka internetist. “Ma tahan näidata, kui valus mul on,” on üks tavalisemaid vastuseid, kui enesevigastajalt küsida, miks ta nii teeb. Aga võib-olla ka “Isa käperdas mind...” Olgugi et nimetatud vastused on informatiivsed, ei piisa neist mõistmaks, millised emotsioonid või mõtted-tunded viivad psüühilise pinge maandamiseni oma kehal. Uurimistulemused näitavad, et suu­rim motivatsioon on tugevate tunnete, näiteks viha, reguleerimise vajadus. Samuti võib leida kinnitust arvamusele, et enesevigastamise üks ajend on teiste mõjutamine. Kuid enne kui haigetsaamise väljanäitamise mõju “õige” inimeseni jõuab, võib noore välimus olla lõplikult rikutud ja vigastamisvajadus muutunud sõltuvuseks.
Enesevigastamine tekitab enami­kus inimestest nõutust ja õõva. Probleem on ühtviisi raske nii meditsiinitöötajatele, psühholoogidele kui ka neile, kes peaksid moodustama tugivõrgustiku, millele toetudes noor oma ebaefektiivsest hakkamasaamise moodusest vabaneks.

Ent kui nii väga tahetakse näidata, kui haiget keegi inimene või maailm on teinud, miks ei tea siis lähedased enesevigastaja käitumisest midagi. Need, kes on tekitanud kehale ko­letuid arme, ei käi tavaliselt rannas, kannavad alati pikki käiseid ja tukka laubal. Ning varjavad oma käitumist. Sellises noores valitseb suur segadus – tahan näidata, kui valus mul on, aga justkui ei taha ka. See vastuolu on kooskõlas teadmisega, et enesevigastajatel napib oskusi oma emotsioonidega hakkama saada ja nendest rääkida või vabaneda tunnetest sotsiaalselt aktsepteeritud tegevuste kaudu. Noor, kes reguleerib oma emotsioone EVK-ga, teab, et tema niigi madalale enesehinnangule oleks hävitav löök esitleda armikesi juuste piiril, käsivarrel, kõhul või reitel. Mõistagi kaugenevad enesevigastajad sotsiaalsetest suhetest, mistõttu lisanduvad pinged noortele eriti olulistel teemadel, nagu partnerivalik ja seks, aga ka suhted vanemate ja sõpradega. Seksi peavad mitmed enesevigastajad endale mitteoluliseks, samal ajal võivad nad vigastades enda seksuaalset erutust maha suruda.

Viisteist noort sajast

Statistika näitab, et keskeltläbi viis­teist noort sajast Tallinna põhi- või keskkooliõpilasest on end vähemalt korra sihilikult vigastanud. Erinevusi meeste ja naiste EVK levikus tuleb veel uurida, kuid lahknevused on kindlasti EVK meetodites. Noormehed löövad end, tüdrukud ja neiud aga lõiguvad rohkem. 1–3% teismeea­listest ja noortest täiskasvanutest vigastavad end korduvalt ja nende meetodite skaala on laiem. Vigastamiseks kasutatakse nii löömist, põletamist, lõikamist kui haavade lahtirebimist ja ravita jätmist. Sellised noored vajavad spetsialistide abi. Ainult tablettidega vaevalt aidata õnnestub, vaja on tugivõrgustikku ja pikaajalist teraapiat. Kuid ka ravita lõpeb enesevigastamine teistsuguste toimetulekumehhanismide tekkides – eakaid enesevigastajaid esineb haruharva. EVK katkeb tõenäoliselt 20–30 eluaastates, kuid õigeaegne abi aitab säästa inimeste nahka ja päästa paljusid psüühilisest pingest või väljapääsmatuna näivast olukorrast.