Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 7. aprillil 2006
Paljud sõjad võidetakse või kaotatakse enne algust, mõnes saab otsustavaks esimene lahing. Kui Pärnu Üksik-Jalaväepataljon suletakse, on riik ja ühiskond ühe tähtsa lahingu kaotanud. Kuid milleks ajateenistus ülepea vajalik on? Lisaks sellele, et käputäis mehi sõda mängib? Keeruline on uurida ajateenistuse mõju inimese psüühikale, oskustele, toimetulekule või hoiakutele. Kuid see ei tähenda, et ei saaks kohustusliku ajateenistuse mõju analüüsida. Eriti selle olulisust ühiskonna tasandil.
Kaitseminister Jürgen Ligi ettepanek tõsta ajateenija töötasu ligi 20 korda – 3000 kroonini – on põhjustanud meediakära, sest paljude arvates on ettepanek samm palgaarmee poole. Õnneks pole haridusminister veel pannud ette lastele koolikohustuse täitmise eest õiglast tasu maksma hakata.
Ajateenistus pole palgatöö
Jättes kõrvale küsimuse, miks mitte tõsta summat 500 või 1000 kroonini ning tõsta “ülejäänud” rahaga päästetöötajate ja politseinike palku, küsin ma endalt, kui kohustuslik ajateenistus oleks minu jaoks olnud tavaline töö, milline tasu oleks mulle tundunud õiglane.
Meenub, kuidas vahel tuli tõusta kuus korda öö jooksul ning tunnikese kaupa rõsket ja pimedat metsa passides istuda kaevikus, jalad vees, tagumik kiivril, automaat Galil põlvedel. Meenuvad rasked jalgsirännakud, külmast ja niiskusest vappuv keha, magamatus, üleelamislaager. Muidugi, meenutada on ka toredaid asju. Siiski – võib-olla kuukese peaksin vastu sellisel tööl, kui saaksin praeguse töö-tasuga võrreldes kolmekordse summa.
On selge, et ajateenija ei saa praeguse 160-kroonise kuupalgaga bussiga koju sõita, osta tüdrukule lilli, ammugi mitte oma lapsi toita. Teisalt ei seostu ükskõik missugune rahasumma väljaõppel talutud raskustega kui töötasu. Ajateenistus on midagi muud kui palgatöö. Ja tüüpiliselt kulutab sõdur ajateenistuse puhkuseraha ülima kergekäelisusega. Väga sageli alkoholi ja vahel ka mõne muu mõnu peale. Kui karistusi ei järgneks, ei jõuaks vist suur hulk ajateenijaid 3000 krooni kulutamise tuhinas nädalavahetuse linnaloalt õigeks ajaks tagasi.
Majandusinimesed võivad arvutada, mida ajateenistujate töötasu tõstmine või palgaarmeele üleminek riigi rahakotile tähendab. Sotsiaalteadlaste ülesanne on aga enne selliste otsuste vastuvõtmist näidata tagajärgede plusse ja miinuseid ühiskonnale ning indiviidile.
Ajateenistus ei ole pelgalt sõja tarbeks hullumeelsete isamaa-armastajate treenimine. Laiemalt vaadates on see kogukonna viis võita mis tahes eksistentsile ohtlikku jõudu koostööga. Mammutit jahtida, ennast vaenuliku naaberrahva vastu kaitsta, looduskatastroofis ellu jääda või kogukonna identiteeti säilitada saab vaid koostööd tehes. Individualistlikus ühiskonnas, nagu ka meil Eestis, on puudus üksmeelsest koostööst, kus rahvas säilitaks ja annaks edasi oma kultuuri ja väärtusi.
Kõik on võrdsed
Väiksemas kogukonnas, perekonnas, peaks väärtusi edasi andma isa. Lagunenud perekondi ja isata kasvavaid lapsi on meil juba arvestatav hulk. Lääne ühiskonna kool pole samuti väärtustele orienteeritud. Millises tunnis õpetatakse ausust, õiglust, austust, viisakust või näiteks loodushoidu? Koolikeskkonna ülesanded on ehitatud üles võistluslikkusele – hinnatakse individuaalset edukust. Ajateenistuses, seevastu, luuakse esmalt olukord, kus kõik on võrdsed, eelisteta. Ning esimesest viimase päevani peavad ajateenijad olema meeskond – üksus, mis tegutseb koos, mille nõrgim lüli määrab selle tugevuse, kiiruse, vastupidavuse. Koostööülesanded ajateenistuses kujundavad inimest. Hoiakud ja väärtushinnangud võivad muutuda, kuid vähemalt üheksakuulise ajateenistusega kujundatakse meeskonnas kultuur, kus on tähtsad sellised väärtused nagu ausus, abivalmidus, võrdsus, viisakus, austus, isamaa-armastus ja loodushoid.
Meie individualistlikus ühiskonnas on kaitseväes teenimise mõju niivõrd sügav, et aastaid hiljemgi mäletatakse seal viibitud 250 või enama päeva sündmusi täpsemalt kui oma kõiki eelnevaid sünnipäevi kokku. Sama ehedalt jääb meelde ehk esimesse klassi minek või pulmapäev. Ellupühendamise rituaalidena on neil kolmel (kooli minemine, abiellumine ja ajateenistus) kriitiline tähtsus vanematest eraldumise, iseseisvumise ja uue identiteedi loomise mõttes. Kuhu jäävad mainitud väärtused ja identiteet riigis, kus tähtsustatakse individuaalsust, võistluslikkust, õigust, aga mitte kollektiivsust, koostööd ja õiglust?
Läänemaailmas on probleemiks pikenev murdeiga – noored on üha kauem vanematest sõltuvad ja tööoskusteta, selge identiteedi ja väärtushinnanguteta lõbujanuline lodev indiviidide mass.
Armastus ei teki iseenesest
Kohustusliku ajateenistuse kaotamisega vabaneb hulk indiviide kohustusest riigi ees ja palgaarmee loomisega saab teatud hulk inimesi võimaluse mängida tasustatud militaarmänge. Indiviidi tasandil luuakse selge eelis vabaks valikuks, kuid ühiskonna tasandil kaob riigil võimalus treenida musklit, mis kultuuri ja väärtusi edasi veaks.
Kohustuslik ajateenistus annab riigile võimaluse kontrollida ja suunata noorte meeste mõttelaadi, õpetada neid tundma oma kodumetsi ja -maad ning parandada nende kehalist vormi. Hullumeelne on see, kes seda riigijuhina ei adu ja kuulutab sõja põhiväärtustele. Armastus oma riigi ja ühiskonna vastu ei teki iseenesest.
