Ma esmakordselt seisin püssitoru ees
aastal üheksakümmend üks
kui Vilnius oli leinas.
Pisarad on kuivad nüüd,
kuid Moskva neid ei usu ikka veel...
Meil püssid endil palgeil
ja alla klõpsata võib riiv
kui õitsval moonipõllul seisab
hašist uimas afgaan.
Pinochet on surnud.
Stalin elab veel...
Selle väikse kantsi sõdur
vaatab kuidas Päike tõuseb idast,
ent toetab ikka neid, kes tapsid
indiaanlast
Iraagi naisel hõlma alla peidet’ on
üks väike detonaator.
Neegripoisil maha võetud riiv.
Isamaale usaldatud mõõk,
kallimale süda.
Valparaiso alles veel,
kuid Kuuba pole surnud...
Hispaania ammu vabastatud on,
kuid Kosovo on varemeis.
Rahu valvamas seal sõdur,
ta enda riik on lapsemeelselt põdur.
Lenin surnud on, kuid Putin elus
Ma tahaks tulerauda mitte puutuda ses elus
Ilmaotsa äärel seisab väike Eesti
ta soodes ammu kuivanud on veri.
Vaarisad saadeti Sibiiri
mõni poeg nüüd kuulub n e n d e leeri
aastal üks ja kaheksa
me poisid punast tunda said.
Nüüd numbrid hoopis teised,
me maal käin’d kuulus Põõsas,
on mured hoopis teised,
kuis elab rahvas Gruusias?
See Stalin oli nende oma
on unustand me meel...
Sellesama asja eest
Sai kuuli Hemingway Itaalias.
Me ihu kaitseb soomusrüü,
ent sisse poeb ta pragudest
üks häbi või ka süü –
haakristist läbistatud peadest
Iraagis kaunistatud rüü...
On koored unustanud vanaema
kuid kartulit ma ikka söön
siin külvatud on maha vili
Columbus mis on toon’d...
Tšiili nüüdsest vaba
niisama vabaks sai mu naba
kui ema ihu lõikas tääk,
ta ühest kaks lõi, kui katkes väät.
Meid ilmas kõiki üks,
kuid ilm ei ole meile üks,
on tules karastatud raud
lahti lõhan’d väädid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar