Uhle

29. juuli, 2008

Neil oli kummalgi vähemasti kuus pitsi viina hingeall ja nad tundsid end pagana hästi. Kui nad üle mäe tulid, krudises lumi nende saabaste all. See oli taoline värske, aga külma ilma lumi, mis lendles laiali, kui sa kiiremalt sammusid.

"Kas kuuled, kui vaikne siin on," ütles Uhle.

Kallas kuulatas samme ja miinus 18-kraadist vaikust nende mändide latvades, mis pimedusest laternavalguses kätte paistsid.

Poisid sammusid kodu poole ning neid valdas soe tunne, nagu sa läheksid kusagile tuttavasse kohta, kus sa pole ammu käinud ja see on veel parem kui sa mäletasid. Kallas pigistas oma kohvri käepidet, justkui näpistaks ennast, et kas see kõik on ikka päriselt.

Nad mängisid täna ühele vanale tema viimaseid viise. Kallase arust oli Uhlel "Nii ajaratas ringi käind" väga hästi välja tulnud. Aldid olid pisut liiga kobad, nagu alati, aga üldiselt oli Kallase arust kõik kokku üks kuradi asjalik matusepunt.

Jah tõesti, Uhle oli parim trompetist, keda ta oli kunagi tundnud.

Nice to meet you, mr Conn

23. märts 2008

Kaheksakümneaastase kohta oled sa üks sitke tükk, igatahes. Pale on sul veidi tuhm, kuid rüht endiselt sirge. Ja südamega on sul kõik korras. Jah, süda on sul hea.

Liikmed käivad kui õlitatult. Kas pole mitte imetegija see kuulus Eesti tohter, meister, kes sind ravis? Kuis käis su käsi siis, seal kaugel maal, ühendriikides 1920ndail? Ega keegi ju su täpset sünnipäevagi enam mäleta. Niivõrd auväärses eas oled.

Oh, kus oled sa kõik need aastad rännanud? Sa räägid nagu oleksid näinud USA dixielandi ja prantsuse šansooni. Lõid kindlasti iirlaste juures ka tantsu ja võistlesid šotlastega, seda tüüpi oled sa küll...

Kui palju suitsuseid jazzbaare, kui palju tuledes säravaid kontsertsaale oled sa näinud? Aaa, jajah, ma mõistan. Noormeheeas tegid tükke, lapseiga jäi kodumaale ja küpse mehe ea veedad Euroopas. Mõistlik. Mul on hea meel, et sa siin oled.

Kes sind kasvatasid, hoidsid, armastasid? Ma ju tean küll, et neid on olnud palju. Nüüd on nad läinud ja osad jätnud sind leinama. Iial enam ei puuduta nad sind, ometi puudutad sina paljusid. Oma suure südame, peene maitsemeele ja kõlava häälega.

Ma luban, me veedame sinuga kenasti aega. Võibolla mitte jazzbaarides ja kindlasti mitte säravates kontserthallides. Aga kenades paikades looduses, seda ma luban sulle. Ja kui vahel elevust otsime, lähme linna rahvast vaatama või öösse seiklusi jahtima.

Möödugu kes tahes, nad kergitavad kulme või kaabut: "Nice to meet you, mr Conn". Ma luban sulle seda, jah tõesti, kogu oma hinge panen su sisse.

Nad olid tublid

12. veebruar

Kui ta uuesti silmad avas oli väljas valge. Kraav jooksis kord kiiresti akna alla ning siis jälle taandus kaugemale. Kui rong künkanõlvale tõusis lendas see nagu üle puude ja jõekäärud ning põllud paistsid paremini kätte.

Kui Kallas jaama läks oli veel pime. Linnast välja sõites vaatas ta tukkuvaid hooneid ja silmitses aknaid, mille taga magasid inimesed. Nüüd otsis ta ekslev pilk metsaveerelt kitsi ja rõõmustas iga mutimullahunniku üle, mis läbi taanduva udu mustas.

See kõigest paari vaguniga varustatud diiselrong oli talle nii meeldiv põgenemistee ääremaale.

„Kunagi Ameerikas tõi raudtee asustamata paikadesse tsivilisatsiooni,” mõtles Kallas. „Ja kunagi viis see siit minu esivanemad.” Lagunenud jaamahooneid seljataha jättes loksus vagun ühtlaselt tõgõ-tõk-tõgõ-tõk-tõgõ-tõk.

„Kunagi viis ta vanaisa Siberisse,” mõtles Kallas. Ta silmitses söötis maad ja kohati tärkavat rohelust ning siis valas endale termosest kuuma kohvi.

„Siberis oli külm, aga siin polegi enam talve,” raputas Kallas pead. „Metsavendadel oleks praegu hea. Nii hea kui üldse saab olla kui vaenlane sind koertega jahib ja su naise ja lapse käest ähvarduse jõul maa-aluse onni asukohta nõuab. ”

Nad olid tublid. Jah, nad olid kuratlikult tublid, et niimoodi vastu pidasid, mõtles Kallas.

Ta pigistas korraks silmad kinni ning pisar jooksis üle ta põse ning kuivas poolel teel. Vahel ei mõistnud ta isegi, miks see maa talle nii korda läks. Seal mullas puhkab ta vanaisa, ometi polnud Kallas teda kunagi tundnudki.

„Kuradi idioot,” ütles ta poolvaljult. „Sinu ideelisus sind ükspäev hukutab, ma ütlen.”

Ajalugu torkas küll ühe ja teise arvu Kallase pähe – tema arust oli neis kõigis kannatust ja kurbust. Ja üllad olid need ühtlasi.

„Poiss ära jama, ühed eestlased kõik,” meenus talle vanapapi filmist. Filmist, kus 1918. aastal läksid klassivennad sõtta nagu üks mees. "Nagu üks mees," hakkas Kallase lõug jälle värisema. Ta pigistas käe rusikasse.

„See neetud rong on venelaste oma, see teras, millel ta sõidab, on venelaste oma. Aga need poisid ei hukkunud vaenlase täägi ja kuuli läbi niisama. Neil oli idee sellest maast. ”

Ta vaatas seda maad. Seda maad, mille talle olid võidelnud koolipoisid. Need jõed ja metsad ning kalad ja loomad seal sees.

„Aitäh, poisid”, sosistas Kallas. „Aitäh teile.”