vallika blogi

Uhle

2008-07-29T21:01:00.010+01:00

29. juuli, 2008

Neil oli kummalgi vähemasti kuus pitsi viina hingeall ja nad tundsid end pagana hästi. Kui nad üle mäe tulid, krudises lumi nende saabaste all. See oli taoline värske, aga külma ilma lumi, mis lendles laiali, kui sa kiiremalt sammusid.

"Kas kuuled, kui vaikne siin on," ütles Uhle.

Kallas kuulatas samme ja miinus 18-kraadist vaikust nende mändide latvades, mis pimedusest laternavalguses kätte paistsid.

Poisid sammusid kodu poole ning neid valdas soe tunne, nagu sa läheksid kusagile tuttavasse kohta, kus sa pole ammu käinud ja see on veel parem kui sa mäletasid. Kallas pigistas oma kohvri käepidet, justkui näpistaks ennast, et kas see kõik on ikka päriselt.

Nad mängisid täna ühele vanale tema viimaseid viise. Kallase arust oli Uhlel "Nii ajaratas ringi käind" väga hästi välja tulnud. Aldid olid pisut liiga kobad, nagu alati, aga üldiselt oli Kallase arust kõik kokku üks kuradi asjalik matusepunt.

Jah tõesti, Uhle oli parim trompetist, keda ta oli kunagi tundnud.

Nice to meet you, mr Conn

2008-03-22T21:13:00.015Z

23. märts 2008

Kaheksakümneaastase kohta oled sa üks sitke tükk, igatahes. Pale on sul veidi tuhm, kuid rüht endiselt sirge. Ja südamega on sul kõik korras. Jah, süda on sul hea.

Liikmed käivad kui õlitatult. Kas pole mitte imetegija see kuulus Eesti tohter, meister, kes sind ravis? Kuis käis su käsi siis, seal kaugel maal, ühendriikides 1920ndail? Ega keegi ju su täpset sünnipäevagi enam mäleta. Niivõrd auväärses eas oled.

Oh, kus oled sa kõik need aastad rännanud? Sa räägid nagu oleksid näinud USA dixielandi ja prantsuse šansooni. Lõid kindlasti iirlaste juures ka tantsu ja võistlesid šotlastega, seda tüüpi oled sa küll...

Kui palju suitsuseid jazzbaare, kui palju tuledes säravaid kontsertsaale oled sa näinud? Aaa, jajah, ma mõistan. Noormeheeas tegid tükke, lapseiga jäi kodumaale ja küpse mehe ea veedad Euroopas. Mõistlik. Mul on hea meel, et sa siin oled.

Kes sind kasvatasid, hoidsid, armastasid? Ma ju tean küll, et neid on olnud palju. Nüüd on nad läinud ja osad jätnud sind leinama. Iial enam ei puuduta nad sind, ometi puudutad sina paljusid. Oma suure südame, peene maitsemeele ja kõlava häälega.

Ma luban, me veedame sinuga kenasti aega. Võibolla mitte jazzbaarides ja kindlasti mitte säravates kontserthallides. Aga kenades paikades looduses, seda ma luban sulle. Ja kui vahel elevust otsime, lähme linna rahvast vaatama või öösse seiklusi jahtima.

Möödugu kes tahes, nad kergitavad kulme või kaabut: "Nice to meet you, mr Conn". Ma luban sulle seda, jah tõesti, kogu oma hinge panen su sisse.

Nad olid tublid

2008-02-12T18:48:00.002Z

12. veebruar

Kui ta uuesti silmad avas oli väljas valge. Kraav jooksis kord kiiresti akna alla ning siis jälle taandus kaugemale. Kui rong künkanõlvale tõusis lendas see nagu üle puude ja jõekäärud ning põllud paistsid paremini kätte.

Kui Kallas jaama läks oli veel pime. Linnast välja sõites vaatas ta tukkuvaid hooneid ja silmitses aknaid, mille taga magasid inimesed. Nüüd otsis ta ekslev pilk metsaveerelt kitsi ja rõõmustas iga mutimullahunniku üle, mis läbi taanduva udu mustas.

See kõigest paari vaguniga varustatud diiselrong oli talle nii meeldiv põgenemistee ääremaale.

„Kunagi Ameerikas tõi raudtee asustamata paikadesse tsivilisatsiooni,” mõtles Kallas. „Ja kunagi viis see siit minu esivanemad.” Lagunenud jaamahooneid seljataha jättes loksus vagun ühtlaselt tõgõ-tõk-tõgõ-tõk-tõgõ-tõk.

„Kunagi viis ta vanaisa Siberisse,” mõtles Kallas. Ta silmitses söötis maad ja kohati tärkavat rohelust ning siis valas endale termosest kuuma kohvi.

„Siberis oli külm, aga siin polegi enam talve,” raputas Kallas pead. „Metsavendadel oleks praegu hea. Nii hea kui üldse saab olla kui vaenlane sind koertega jahib ja su naise ja lapse käest ähvarduse jõul maa-aluse onni asukohta nõuab. ”

Nad olid tublid. Jah, nad olid kuratlikult tublid, et niimoodi vastu pidasid, mõtles Kallas.

Ta pigistas korraks silmad kinni ning pisar jooksis üle ta põse ning kuivas poolel teel. Vahel ei mõistnud ta isegi, miks see maa talle nii korda läks. Seal mullas puhkab ta vanaisa, ometi polnud Kallas teda kunagi tundnudki.

„Kuradi idioot,” ütles ta poolvaljult. „Sinu ideelisus sind ükspäev hukutab, ma ütlen.”

Ajalugu torkas küll ühe ja teise arvu Kallase pähe – tema arust oli neis kõigis kannatust ja kurbust. Ja üllad olid need ühtlasi.

„Poiss ära jama, ühed eestlased kõik,” meenus talle vanapapi filmist. Filmist, kus 1918. aastal läksid klassivennad sõtta nagu üks mees. "Nagu üks mees," hakkas Kallase lõug jälle värisema. Ta pigistas käe rusikasse.

„See neetud rong on venelaste oma, see teras, millel ta sõidab, on venelaste oma. Aga need poisid ei hukkunud vaenlase täägi ja kuuli läbi niisama. Neil oli idee sellest maast. ”

Ta vaatas seda maad. Seda maad, mille talle olid võidelnud koolipoisid. Need jõed ja metsad ning kalad ja loomad seal sees.

„Aitäh, poisid”, sosistas Kallas. „Aitäh teile.”

Neil valgusest nappivatel päevadel

2008-01-02T20:07:00.001Z

2. jaanuar 2008

Kallas oli juba mitu kuud hõbedasi jahtinud. Neil valgusest nappivatel päevadel oli ta tunde veetnud kaunites paikades rannikumeres. Tavaliselt oli ta spinningu rakenduseks see hämmastav sööt, mida nood rikkalike lõhepüügikogemustega Põhjala mehed valmistavad. Need 18- või 22-grammised õhukesed ja voolujoonelised metallitükid, mis nii sageli tehti kilu- või räimesarnasteks, olid ka siinsetel jõgedel ja meresoppides parimad iheruse ja lõhi peibutajad.

Talviti on neid kalu merest raske tabada. Peamiselt rändavad nad instinktide ajel merest jõgedesse ja ojadesse ning jätkavad oma sugu. Ehkki Kallas ei tabanud ühtegi kala, ei jätnud mõtted hõbedasest teda rahule. Nad jälitasid teda unenägudes ja lummasid teda ärkvel.

Ent aastavahetuse paiku valjenesid tuuled ja Kallasel ei jäänud üle muud, kui jälgida suurest korstnast tõusvat katkematut suitsujoru kihutamas loodesse üle sünkja, hallika taevalaotuse. Ta püüdis istuda toas, kuid ta mõtted visklesid üha enam selle metsiku jõe voogudes, mis peaaegu tema käeulatuses omale merepoole teed rajas. Selles ürgses orus voolab ta juba tuhandeid aastaid. Ta oli siin enne meid.

Suviti oli jõevesi vähene, kuid kevadel ja sügisel püüdles see kõrgele-kõrgele, et kaldad teda vaevu ohjeldada suutsid. Kallas seisis luha veerel ja vaatas ta voolu. Jõgi tormas ainiti. Ja veel. Edasi.

Ta sidus tugevale nöörile aasa ja asetas silmusesse raskema sööda, mis ka allavoolu kerides peibutavalt võnkus. Vähemalt Kallasele tundus landi mäng ilus. Suvel oli siin kärestik, praegu tormas aga voog kividest üle ja koristas vette langenud takistusi oma sängist.

See kaldaalune ja siis teine. See langenud puuvõre alune. Siis pikk vise ülesvoolu, kus kärestik algas. Nii kutsuv oli see sügavik, et Kallas unustas end täiesti. Ta pea oli mõtetest tühi ja ta vaim voolas temast välja ja mööda ja sisse. Nagu jõgi.

Äkitsi tõmbus nöör pingule ja keegi rapsis lanti, ta liigutused olid kiired ja Kallase ritv tantsis käes nagu takka üles lööv hobune. Siis tuli ta sügavusest nähtavale. Hõbedane viskles voolus püüdes päästa end neist armututest konksudest, mis ta lõuga rebisid. Vääramatu jõud vedas teda kaldale. Lähemale. Lähemale. Üha.

Veel hetk ja Kallas ahmis õhku. Sinkjas, täpiline forell - peaaegu kauneim looming, mida ta silm seni puudutanud. See oli Kallase esimene kohtumine nende kenade, jõuliste kaladega.

Kallas kandis teda ettevaatlikult kätel, nagu lahingus langenud parimat sõpra. Luha tamme üle kõrgus püstloodis vikerkaar, justkui algaks ta siitsamast käärust. Ja süda lõi. Ja veel. Ja veel. Ikka.

"Emma"

2007-10-03T11:08:00.001Z

Tallinn, 02. oktoober, VNS - Läänemerel suurima lubatud pikkusega 33-meetrine kalatraaler "Emma" saabus pühapäeval Admiraliteedibasseini kolmanda kai äärde.

"Emma" kapten Neeme Kimmel tüüris laeva hommikul kell kolm sadamasse lootsita ning sadamateenistusele teatamata. Laeva traal on vigastatud, 12-mehelisest meeskonnast viidi eraautoga haiglasse kaks meest.

Traaleri tüürimees ei soovinud rääkida. Ta oli lähimast poest hankinud kolm pudelit viskit. Pärast kahetunnist joomist VNS-iga vaikis ta endiselt.

Laev oli Rootsi ranniku lähistel traalimisel teistest kauem traali vedanud, rääkis üks madrustest. Kapten ihales tõmmata traalile turskadest kuhja peale.

Tüürimees tunnistas hiljem, et traali purunemisel sai viga tema vend. Pikk ülesõit jättis meremehe ilma paremast käest.

Vallika News Service

Rännak

2007-09-30T19:40:00.001Z

Millalgi aastaid tagasi

„Paus,” ütles lipnik.

Rivi jäi seisma. Käidud oli juba 35 kilomeetrit, kuid mehed võitlesin koha pärast bussipeatuse pingil. Olime linnas. Tänavalaternad valgustasid vihmamärga asfalti, see nägi välja nagu krobe limajas madu. Mõni seisis püsti, osad istusid. Lipnik ja seersant läksid teisele poole teed olevasse bussipeatusesse ja istusid kuivale pingile katuse all. Neil oli ülemustena see privileeg.

Meie peatuses jäi ruumi väheks ja ma astusin mõned meetrid edasi otse laterna alla ja viskusin selili. Seljakott tihedalt vastu selga surumas tunned, kuidas lebomatt keharaskuse all vetrub kui end täispikkuses lapiti maha viskad. Need on rännakul parimad hetked.

Kiskusin relva rihmast selja tagant kõhu poole ja panin automaadi sülle. Sirutasin korraks jalad ette ja tõmbasin siis kohe tagasi. Märjad püksid vajusid vastu sääri, põlvede kohalt oli tugev, niiskunud riie pingul vastu nahka. Lasksin pea kuklasse ja tundsin sitket, vetruvat lebomatti surumas mu pearäti sõlme vastu kukalt. Räti üks ots oli mu frentši kraevahel. Kõri oli pingul, nagu tahaks keegi pead otsast kiskuda. Silmad vahtisid üles nägemata midagi peale pimeduse, mis oli kõrgemal tänavalaternast. Mööda ninaäärt suunurgani ja sealt alla nirises õlna vihmavett.

Sadu polnud tugev ja pearätt polnud üleni märg. Vaid allpool juuksepiiri kleepus ta nahale seda jahutades nagu niiske rätt, mis kõrge palaviku puhul laubale asetatakse. Puhkepausi ajal tundus ta olevat liiga külm, kõndides oli aga hea. Sama oli sokkidega.

Kümme kilomeetrit tagasi olin üle kraavi hüpanud. Jah, tõsi küll, tegelikult ei hüpanud, sest olin maandunud kahe jalaga kallakul, saapad vees. Ega sest polekski miskit hullu olnud, kuid siis kaotasin ma tasakaalu, sest kogu jõud läks hüppesse. Pidin äärpealt selili kukkuma. Lasin end kiirelt põlvedest vette ja raiusin relvapäraga paremale jääst läbi. Nii leidsin sekundiks paremale põlvele kraavipõhjas toe ning lükkasin end välja.

Kõvaks kuivanud taktikasaapad olid vett täis, pükstest nirises sinna veelgi. Parema puusani olin märg, õnneks oli vasak tasku kuiv. Ka sõrmeotsteta hallid kindad said märjaks, need mille mu vanaema oli kudunud.

Raputasin relva ja korjasin gaasikolvi pealt vettinud lintja rohulible. Mehed naersid mu äparduse üle.

Vesi polnudki väga külm, või olin ma lihtsalt harjunud. Olime mitmel rännakul merest, sopast ning solgist läbi tulnud. Siiski, peale kahekümnendat kilomeetrit ei tasu jõudu ülehinnata.

Mida kilomeeter edasi, seda kuivemaks saapad ja püksid said. Lõpuks enam ei litsunud, lihtsalt sokid olid märjad.

Pausi ajal oli Reedik mu kõrvale istunud ja suitsu põlema pannud.

„Anna mulle ka paar mahvi,” küsisin Reedikult kui ta rakmetest oma rohelist pudelit välja kiskus. Minu joogivesi oli paar kilomeetrit tagasi otsa saanud kui ma selle Margusele andsin.

Rahulikult ja sügavalt imesin suitsu. See oli kange mark, kurku jäi kipitav kirbe vingumaik. Andsin suitsu tagasi. Asjad näisid äramineku poole liikuvat. Niimoodi kotil lebades oled nagu selja peal kilpkonn, kes ise püsti ei saa. Keerasin end paremale, toetasin kaba ja küünarnuki maha ja ajasin end põlvelt üles. See polnud kerge.

„Rivi korda! Lähme,” käsutas lipnik. Mehed teda ei sallinud. Eespool sammus Kiviropka. Temast ei arvanud mehed üldse mitte midagi. Vähemalt ei teinud tema meile lasketiirus sopa sees taktikaharjutusi.

„Liikumisviisid. Üks kuradi roomamine ja söösthüpped,” mõtlesin omaette.
„Miinipilduja tuli – et saaks maoli maha hüpata ja relvaja näo mutta matta,” kirusin edasi.
Ometi oli Ropka meile valetanud. Ta ütles, et auto tuleb järele....

Tegelikult polnudki lasketiirus midagi viga. Janterit lasksime esimest korda. Hea tunne oli 150 pealt mõlemad maha tõmmata. Ja kui 50 meetri peal kaks märklauda tõusid oli adrenaliini veres juba päris palju. Üsna tõeline harjutus. Lahingus lastakse küll vastu ja kuulid paiskuvad su ees mulda üles või vilisevad lähedalt mööda. Vähemalt nii olen ma lugenud raamatutest.

Kutid ütlesid, et ma olin ühe lasuga kolm tükki maha tõmmanud. Paistis, nagu oleksid nemad sellest rohkem elevil kui ma ise. Kui lipnik „tuli, seis!” karjus ei teadnud ma, kas padruneid jäi alles. Kui olin salve alt võtnud paistis sealt neid aga mitu, üks lendas relva kontrollides padrunipesast välja. Olin viieteistkümnest vaid kaheksa ära lasknud ja ühe lasuga ma pihta ei saanud. Seega ootasin kehva tulemust. Pärast selgus, et olin kümme maha tõmmanud. Oleks sõjas ka võimalik, et tabad kaheksa kuuliga kümmet meest....

Tänavalambi kollane valgus virvendas mööda vihmaveeniret kui me taas rivis edasi liikusime. Tegelikult oli kõik kummaliselt ilus. Loodus näitas oma tusatuju ja inimene tahtejõudu. Ilm oli väga udune. Lasketiirus peaaegu ei näinudki 200 meetri peale. Linnas oli vähe selgem. Ka mustas teekattes olevatest mitmetahulistelt märgadelt kivikestelt ja pigilt peegeldus tänavavalgustus.

Pimeduses oli sild ja selle alt läks läbi tee ja tume jõgi. Ma teadsin seda, kuid ei näinud. Siinpool ei olnud sillal valgusteid. Oli kummaline vaadata, kuidas tume auto vedas suurt valget furgooni. See tundus pimeduses nõiduslikult lendavat. Silda polnud ikka veel näha.

Silla alla jõudes vaatasin ma külma jõge ja õdusat valgust, mis ülevalt raudtee ja sõidutee vahelt paistis. Mulle meeldis selle silla all. Ja see lai, madal kivitrepp, mida mööda ma keskkooli ajal sillale jooksin. See tundus nii kodune ja ma ei suutnud end tagasi hoida ning sööstsin üles kolm astet korraga, relv rappumas.

Küsisin lipnikult luba pataljoni joosta. Vaimusilmas nägin end juba jooksmas, saapad rütmiliselt vastu asfalti tagumas, pearäti otsad kerkimas ja langemas. Relv käes, tõestamas endale midagi, ise läbimärg ja väsinud.

Luba ma ei saanud.

Rivi kiirus oli kadunud. Mitu meest, kes lonkasid, käisid rivi ees ja nende järel need, kes olid väsinud. Kuidagi reipamalt oleks ma tahtnud siin armastatud sillal ja tuttavail tänavail liikuda. Üks lonkur pandi kanderaamile, mida me seni tühjalt olime kaasa vedanud. Sättisin end esimesse kanderaamimeeskonda.

Minu käskluse peale vinnasime raami üles ja tõstsime õlale. Väikeste puhkustega olin järjest kord ees vasakul, siis taga paremal ja ees paremal.

„Miks sa jälle siin oled?” küsis lipnik, kui nägi, et võtsin üle, kuigi nõudsin vaid hetk tagasi vahetust.
„Ma tahan,” vastasin nagu protestiks millegi vastu.
„Mida?” ärritus lipnik.
„Ma tahan,” vastasin jonnakalt.
„Ei ole mõtet end väsitada,” vastas lipnik, kuigi väravani oli veel vaid paarsada meetrit.
„Einoh, võtame ikka viimase välja,” ütlesin irooniliselt.

Kolmekümne seitsmes kilomeeter hakkas vaimule mõjuma. Lasksin end välja vahetada ja kohendasin relvarihma. Vintraud allapoole suunatud, võtsin sõrmedega salve ümbert kinni ja surusin kaba kaenla alla. Pika, meheliku sõdurisammuga läksin ma üle tee, vaadates ristmikul peatatud liiklust. Vasakul turvavale Piirsalule andsin viimasena minnes vastu kotti käega matsu. Ta pööras end minu poole, vaatas korraks veel autosid ja lahkus minu järel oma postilt.

Ka tema rühmameediku roheline pearätt oli laubalt märg.

Mäger

2007-09-30T18:08:00.001Z

Millalgi aastaid tagasi

Astusin selvehalli, võtsin käru. Ukse kõrval seina ääres seisis paks turvanaine. Enda taga kuulsin närvilisi samme ja käru rataste lõgisemist kiviplaatidel. See närvilisus kandus üle mu loidudesse liigestesse ja ma tõmbasin kiiremini paremale pirnikastide juurde, et mitte kedagi oma olemasoluga ärritada. Liikusin juustu- ja vorstilettide juurest edasi saia- ja leivalettide juurde. Siis tulid naiste hügieenitarbed vasakul ja külmutatud lihtoidud paremal käel. Otse ees kangemad joogid.

Trügisin tagasi.

Leidsin ühe jäätise ja siis ploomimahla. Valisin blondi kassiiri ja seisin oma korda oodates ühele mehele sappa. Siis märkasin tollest eespool tuttavat klarnetisti. Noogutasin talle peaga. Mäger tundus nagu tõsine. Tavaliselt oli tal alati lai naeratus näol ja käsi viipamas tuttavale.

„Ma olin nüüd kuu aega Tallinnas. Sa oled ikka kogu aeg proovides?” küsisin puhtalt viisakuses, kuna ma niikuinii teadsin, kuidas ta proovides käib.

„Ei, tead, ma ei ole käinud. Saxonis ja... Ma olen haige.” Ta jutt oli segane nagu alati, kuid samas tõsine. „Neil on täna küll proov ja 12ndal esinemine, aga noh, ma ei saa sinna minna. Ma olen operatsioonil,” seletas ta.

„Pärnus siis või?” küsisin.
„Ei, Hiiul,” ütles Mäger.
„Jama lugu siis küll,” püüdsin ma nagu kaastundlikku osavõtlikkust üles näidata.
„Jah, mul avastati kopsuvähk,” ütles Mäger.
Olin üllatunud ja segaduses.
„Oh, see on küll väga paha lugu,” vastasin mina.

„Ah, ei midagi hullu, avastati esimeses või algstaadiumis ja noh...,” jätkas Mäger.

Liikusime ukses välja ja ma vaatasin tahtmatult ta vanu dressipükse ja ta peenikesi kalossides jalgu.

„Ma tulin korraks poodi vanade riietega, et midagi nagu tahtsin,” rääkis ta samal ajal kilekotti hoidvat kätt vahetades. Märkasin kotis õllepudeleid.

Vaatasin talle järele, kõhetu ja lühikene vanamees, nagu ta oli. Viimasel ajal köhis ta tõesti kuidagi rohkem ja ägedamalt, kuid olin selle ta suitsetamise arvele pannud.

Noogutasin eemalt talle nägemist.

See oli viimane kord, kui ma Mäkra nägin.

Free Counter

Tänavamuusik päästab maailma

2007-05-03T08:50:00.000Z

Raekoja platsil seisab noor mees, hästiistuv soge silmil, muie suunurgas. Ta klõbistab sõrmedega üle nuppude ja puhub instrumenti sooja õhku. Shsss...shssss. Siis tõstab ta mänguriista huulile. Päiksekiired mängivad silmipimestaval metallil ja inimeste jaoks eikusagilt ilmunud helid panevad neid pead pöörama. Kõik peatub. Inimesed unustavad kuhu nad teel olid ja miks on nii kiire. Üllatusest ja ehmatusest istuvad osad neist tänavasillutisele ja treppidele, teised otsivad toetust majaseintelt. Muusika on lihtsalt lummav.

---------

Saksofonist Raul Sööt

Ah et kus selline muinasjutt on juhtunud? Pariisis, Kopehaagenis, Prahas, kui soovite Moskvas või Peterburis, igatahes mitte Tallinnas, Viljandis, Pärnus või Tartus. Millal te viimati kohtasite tänavamuusikut või nägite kedagi molbertiga pargis istuvat? Kultuuripealinn 2011, kas projekti rahavood näevad ette mujalt taoliste boheemlaste sisse toomist?

Mispärast on meil Pärt ja Tormis, tunnustatud koorid, laulupeod ja Valgre, kuid tänavamuusikut tuleb tikutulega otsida? Hea küll, suvi on meil lühike jah. Kuid ei või ju olla, et meie tänavamuusiku on kolinud Youtube’i või starisaatesse plaadilepinguid sõlmima. Või on õrnad sõrmekesed Soomes ehituskivide vahel töntsiks muutunud?

Kõik need, kes hõõruvad aastaid muusikakoolis heliredeleid või on muidu metsast tulnuna andekad, ei ole ometi nii andetud ja häbelikud, et me neist midagi ei kuule. Koer on maetud vist ametnike juurde. Nimme kiusatakse loomeinimesi taga, piiratakse nende annet, kärbitakse mingisse normatiivsesse käitumisse ja keegi ei julge iitsatadagi. Avalikud üritused tuleb registreerida, mistõttu inimesed ei saagi spotaanselt presidendivalimiste ajal laule laulda. Tänaval musitseerimiseks tuleb linnavalitsuse „kultuurikomisjonile” esmalt ette mängida ja kui sobib, siis saad mõned tunnid ka rahvale kultuuri viia. Nagu Prometheus, kes pidi tuletoomise eest Kaukasuse mäe küljes aheldatuna kotkal oma maksa nokkida laskma.

Regulatsioon võtab ilmselgelt igasuguse isu ära, kuid mure on ka mujal. Protsetantlik tööeetika ei lase tänaval niisama „lolli” mängida. Boheemlased, pidalitõbised, teisitimõtlejad ja pimedad tuleb ikka tänavalt normaalsete inimeste silma alt ära koristada. Ent kes teeks siis kultuurirevolutsiooni? No et oleks mõni märter, kes pääseb leheveergudele kui munitsipaalpolitsei käed raudu lööb kultuurituse eest. Tänaval pissida ja pilli mängida pole ju ilus.

Apollonlik sangar, kust sind leida? Staarisaates üks Taavi oli, ei tea kas tema päästaks maailma? Raud nägi et sa kaks korda järjest vales kohas laulma hakkasid ja oleks kenasti su tänavale saatnud. Aga see Rannap ei saa kohe millestki aru ja nägi su vigurdamist haledalt läbi. Muidugi sai ta aru, et sa oled andekas poiss. Saad nüüd plaadilepingu ja tuhat teismelist fänni. Alenderi eest muidugi twelve points. Aga juhul kui sa klaaspaleesse ei saa, järsku laulad tänaval end inimeste südamesse? Vikerraadio teeks otselülituse ja MTV terve saate esimesest korralikust tänavamuusikust Eestis. Rahvas armastaks sind ja kuulus oleksid ka.

Vat kui mina raha kokku saan, toon palverännaku korras Itaalia käsitöömeistritelt oma unistuste saksofoni. Siis hakkan märtriks ja pagen munitsipaalpolitsei eest vanalinna katustele mängima. Niiet üle linna oleks kosta. Öösel mängin ka. Ja siis hakkan soosaarlikult tänavamoosekante maale tooma. Lõpuks vajub jazzkaar laiali ja uut Sakala keskust pole enam mõtet ehitadagi. Otsakoolikad ei tea, kuhu häbi pärast silmi peita. Kunst kuulub siis rahvale ja eesti eputisi, kes tuhandeid kroone enda kontserditel näitamise eest maksavad, enam pole. Tallinnas käivad inimesed ringi rõõmsate nägudega ja tänavad pole ammu näinud Lexuste või Mercedeste rattaid, sest kultuur jõudis kohale. Saiakangis mängib sopransaksofon nagu noor Garbarek, Viru väravates ajab tumedal toonil otti (muusikute väljend improviseerimise kohta) sordiiniga trompet. Tammsaare pargis peab indiaanlaste „El Condor Pasa” oma laagri nõutult kokku pakkima ja metsasarvekvintett paneb kogu Viru keskuse rahva kikivarvukil hiilima.

-------

Kui noormees on huuliku pilli küljest ära võtnud ja kuulajad vaikselt laiali vajuma hakkavad ei taha üks vanapapi, lapselaps süles, kuidagi ära minna. Tema pilk on äraolev ja tütreke mängib hajameelselt patsilehviga. Kusagilt ilmunud tädike pakub noormehele maasikaid ja kallistab teda. Tädi palub järgmisel korral rohkem sõpru muusikakoolist kaasa võtta. Ta ei tea, et pillimees pole kunagi muusikakoolis käinud. Ta on tänavamoosekant. Lihtsalt andekas. Ilma staarisaateta.

Kellele porgand, kellele kepp

2007-05-03T08:36:00.000Z

Artikkel ilmus Postimehes 14. november 2006

Liikluskultuurist rääkivad inimesed viitavad tihti sellele, mis jääb inimestel kahe kõrva vahele. Sageli peetakse silmas puudulikku mõistust, hoiakuid või väärtushinnanguid, kuid on ka neid, kes tõmbavad paralleele vaimuhaigustega.

Peeter Oja pandud diagnoos («Skisofreenia teedel ja tänavatel», PM, 08.11.) – skisofreeniline liikleja – vajab olulist täpsustamist, sest tean kindlalt, et Oja peab tegelikult silmas lääne kultuuris sisalduvat individualistlikku antisotsiaalset käitumist. Tüüpiliselt luuludega seostatava isiksushäirega pole igatahes meie liiklejatel midagi pistmist.

Liikluskultuur peegeldab meie ühiskonda, nagu mainiti ka ETV saates «Foorum» (08.11.). Minu mure on, et kõrvadevahelisest rääkisid seal endised siseministrid, jurist ja politseijuht. Teaduspõhisest arutelust jällegi mitte kübetki. Ometi ei pea see nii olema.

Soome psühholoogid on saavutanud olukorra, kus liiklustemaatikas laiemalt ja isegi liiklussõlmede planeerimises räägivad kaasa psühholoogid. Rootsis jäetakse uuselamurajoonides kõnniteed ja haljastus rajamata lähtuvalt keskkonnapsühholoogias teadaolevast põhimõttest – jälgi enne, kuhu inimesed ise rajad teevad. Meil on selline inimteguriga arvestamine pigem utoopia.

Piits ja präänik

Tallinnas on rajatud kahele poole Laagna teed suured tarbimistemplid. Nende vahet sagivad jalakäijad üle neljarajalise tee, millel liikuvate sõidukite kiirus on keskmiselt üle 20 meetri sekundis. Nii on mõistetav ka hiljuti Tartu maantee avamisel vallandunud ratturite käitumine. Keskkonna planeerimisel ei arvestata inimeste ega nende vajadustega.

ETV saates «Foorum» ütles jurist ja endine liikluspolitseinik Indrek Sirk, et täiskasvanute psühholoogia on lihtne. Ta pidas silmas seda, et kollase tule alt läbi sõitev juht hakkab peagi ka punase alt läbi lipsama, kui keegi teda ei karista. Ma ei ütleks, et psühholoogia nii lihtne ongi, kuid käitumisteooriast võib leida väga praktilisi õpetusi inimkäitumise modifitseerimiseks.

20. sajandil peamiselt psühhoanalüütikute vastu suunatud biheivioristliku doktriini järgi oli igasugune inimkäitumine mõjutatav vaid tasu ja karistuse abil. Biheiviorismi suureks teeneks tuleb pidada panust õppimise mehhanismidesse. Piitsa ja prääniku meetod sobiks esialgu meie liikluse parandamiseks küll, kuid seni on räägitud rohkem piitsast kui präänikust.

Piitsa, teadagi, peaks andma liiklejale politsei. Ka kaasliikleja võiks rikkuja korrale kutsuda. Karistus eksimuse eest, olgu siis noomimine või trahv, peaks järgnema võimalikult kohe pärast ebakohase käitumise ilmnemist. Parkimistrahvi tasumine mitme nädala pärast näiteks ei seostu küllalt tihedalt selle situatsiooniga, kus ma valesti parkisin.

Seega on muidugi õige idee, et liikluspolitseinikke peaks tänaval rohkem olema, vahetult sekkumas. Pärast Postimehe appikarjet, et Tallinnas on vaid kaks liikluspatrulli (Tallinna liikluspolitseil ei jätku jõudu huligaane taltsutada, PM 12.07.), saadeti tänavaid vilkurautodega kammima nii laboritöötajad kui paberimäärijad. Säärasest ajutisest poliitikast pole aga kasu.

Ehmunud mundrimehed

Tallinnas akadeemilise raamatukogu juures lubava fooritulega üle tee astunud neiust mürises mööda potentsiaalselt surma külvav sõiduauto, ikka punase alt läbi. Jätsin meelde nii sõiduauto registreerimisnumbri, värvi kui ka margi. Julgustasin neiut sammuma välisministeeriumi kõrval seisnud politseiauto juurde ning üles andma tema elu ohtu seadnud autojuhti.

Enesekindlalt sinivalge vilkurauto juhiklaasile koputanud neiule, kes teatas täpselt nii kurjategija sõiduvahendist kui ka tolle teost, vaatasid politseinikud jahmunult otsa. Kodanikujulgusest ehmunud mundrimehed suutsid end koguda ning kokutasid: «Ja mida te soovite, et me teeksime?» Nimelt oli neil käsil hoopis teine töölõik ning ohtlik autojuht libises samal hetkel nende nina alt uuesti mööda.

See on näide sellest, kuidas praegu ei toimi kõige efektiivsem kasvatusmeetod – teole kohe järgnev reageering – isegi siis, kui selleks on ideaalsed võimalused. Ka pole ma näinud soojast autost väljuvaid politseinikke manitsemas punase tulega teed ületavat mammikest.

Ainult ühel korral olen olnud hämmeldunud Vabaduse väljakul grupist politseinikest, kes vihma trotsides manitsesid tipptunni ajal absoluutselt igaüht, kes mingigi reegli vastu eksis. Neil jätkus isegi südikust peatada räigelt liikluseeskirju rikkunud liinibuss, kostitada selle juhti karmi, kuid õiglase loenguga, ning seejärel rajada bussile liikumiskoridor.

Ma olin vaatepildist lummatud ning seisin soolasambana Vene Draamateatri trepil vihmavarjus, mõeldes, kes suutis neid politseinikke sellisel moel motiveerida.

Empaatia ja jagatud vastutus

Teiseks käitumist mõjutavaks vahendiks on tasu soovitud käitumise eest. Liikluses tähendaks soovitud käitumine esiteks korrektsust eeskirjade täitmisel ja lisaks teistega arvestamist. Tasuks oleks tänu käeviipe või noogutusena, aga laiemalt võttes see, et kui on vaja, lastakse sind üle tee, luuakse sulle pöördeks võimalus jne. Säärast arvestamist kaasliiklejaga soosib võime suuta end mõelda kaasliikleja olukorda.

Tean kindlalt, et hääletajaid võtab peale vaid inimene, kes suudab panna ennast teeäärse pöidlatõstja olukorda. Teised lihtsalt ei märkagi. Neid, teiste inimestega arvestavaid tegelasi, iseloomustab empaatiavõime. See pole pelgalt kaastunne, vaid võime näha teistes inimestes või olukordades, milles need inimesed on, midagi, mis seondub sinu endaga.

Et empaatia käivitaks abistava käitumise, peab enamasti olema abivajaja piisavalt sarnane abistaja endaga ning situatsioonis peab olema potentsiaalseid teisi abistajaid vähe. Nii võtab väikesel külateel iga kolmas auto hääletaja peale, kuid suurel magistraalil ehk iga sajas. On arusaadav, et linnakeskkonnas ja seal, kus sagijaid palju, kehtib jagatud vastutus – küll keegi teine teeb.

Empaatia ülim näide liikluses võiks olla see, kui trammipeatuses aitab peatunud autojuht rööbassõidukile noore ema lapsekäruga ja unustab end temaga kaasa sõitma. Teine äärmus sotsiaalsest käitumisest on see, kui vilkuriga undavale kiirabile ei anta teed. Esimene näide on haruharv, teist kohtab linnas kahjuks absoluutselt iga päev.

Empaatiavõimet ei õnnestu aga tõenäoliselt šokiteraapiaga suurendada. Nii pole eriti lootust, et liiklushuligaanid pärast haiglas siibripanemist ka lapsekärusid tõstma hakkaksid. Kasvatus on aeganõudev ja pikaajaline treening. See nõuab järjepidevust.

Iseseisvuse algusega kaasnenud surmad meie teedel ei tulnud mitte vabakssaamise eufooriast, vaid sellest, et sõidukite omadused järsult muutusid. Kui seda ei osatud ette näha, siis mida me sellest õppida võiksime?

Praegused autod on vaiksed ja täis turvavarustust, mis uinutab ohutunde. Müriseva «mossega» on maanteel piirkiiruse saavutamine piisavalt hirmuäratav, rääkimata sellest, et turvapatjade, veojõukontrolli ja pidurite blokeerumisvastase seade puudumine ei lase end turvaliselt tunda.

Me peame aru andma, et autod on läinud väga palju võimsamaks. Ka turvalisemaks, tõsi. Kuid inimene ise, tema füüsilised ja kognitiivsed omadused ei ole ju arenenud. Kui taju ja tähelepanu suudab veel jooksmiskiiruse juures keskkonnaga toime tulla, siis viiekümne- ja sajakilomeetrise tunnikiiruse juures on meie nägemisväli oluliselt kahanenud ja äkki sinna ilmuva takistuse puhul ei suudeta enam reageerida.

Seetõttu on liikluses oluline ettenägelikkus, mille all pean silmas muidugi mitu käiku ette mõtlemist. Praegused autod pole sugugi halvad, kuid nende kasutamine nõuab üha efektiivsemaid ettevaatusabinõusid, umbes nagu relvade puhul.

Liikluskoolitus

Sõiduõppes ettenähtud neljakümne tunniga ei õpi sõitma see, kes esimest korda elus rooli taha istub. Teooriaosast on kadunud füüsikalis-tehniline osa, mis annab teada pidurdusmehhanismidest, rehvimustrist jm. Esmaabikoolitustel tehakse aga mõnel pool natuke nalja.

Juhiluba käes, ununevad kiirelt peatumist keelavad märgid, piirkiirused, suunatulede näitamine ja kõik muu. Rohelist lehte kui oskamatu silti ei taha keegi endale hea meelega külge panna, sest suhtumine algajasse jätab soovida. Kahe aasta pärast algajalt juhilt nõutav pimeda- ja libedasõit on tegelikult vaid küsimus selle kohta, kuidas sõiduõpetajalt allkiri kätte saada.

Paari kuuga juhiloa tasku pistnud algaja juht on sisuliselt jäetud omapead. Ta sukeldub teederägastikku, kus liikluskultuuri reegleid õpetavad talle teised juhid. Ellujäämiseks peab aga inimene olema võimalikult sarnane teistega. Nii muutub esialgu reegleid tundev ja ettevaatlik noor juht peatselt märke ja kaasliiklejaid ignoreerivaks.

Kui paljudes valdkondades toimub kümneid koolitusi päevas, siis rohelisele liiklejale jätkukoolitusi pole keegi seni pakkunud. Ometi on selge, et täiesti nullist pihta hakanud sõiduõppur ei ole juhiloa saamise järel täiesti küps liikleja.

Mõelge, kuidas teised juhid käituvad rohelise lehega algaja juhiga? Tagajärjeks on see, et vähem kui kahe aasta pärast ei sõida see juht üldse enam autoga või on jäljendamise teel omandanud «vajaliku» liikluskultuuri, mida paljud kiruvad.

Uute autode arv liikluses kasvab, liiklemistingimused lähevad järjest kitsamaks. Kitsikuses on aga kõige rahulikumalgi inimesel vihahoog lihtsam tekkima. No vihastab ju, kui parkimiskoht on nii kitsas, et ust lahti ei saa, või et jalgrattur peab jalakäijate vahel siiberdama.

Mul on tunne, et varsti peaks meiegi inimesed hakkama sanatooriumide asemel viharavil käima. Samal ajal peaks turule tooma uue toote – liikluskoolituse. Mitte algajatele siduri-piduri õpetamiseks, vaid edasijõudnutele. Või siis nendele meestele-naistele, kel on juhiluba taskus küll näiteks 20 aastat, kuid liiklemiseks puudub kogemus ja enesekindlus. Kuniks selleni jõuame, aitaks liikluskultuuri edendada ehk ka piits ja präänik.

Võimatu missioon

2007-05-03T08:24:00.000Z

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 09. detsembril 2005

Aleksander Pulver küsis: “Kas tuleb loomulikuks pidada olukorda, kus igaüks ise oma haavu lakub?” Ma kirjutan isiklikust kaitseväe psühholoogiks kandideerimise kogemusest. Sel kevadel lõpetasin Tallinna ülikooli psühholoogia bakalaureuseõppe. Oma uurimistöösse ennastvigastavast käitumisest tahtsin kaasata ka kaitseväelasi. Saanud kaitseväe peapsühholoogi major Väino Mannermaa heakskiidu, põrkasin ma juba varasemast tuttavale nähtamatule seinale. Tsivilistiga koostöö tegemise oskus on kaitseväes pärsitud. See vahejuhtum ei heidutanud mind küsimast major Mannermaa käest, mis võimalused on noorel mehel anda oma panus kaitseväe psühholoogiateenistusse. Selgus, et vakantsed on kaks kohta. Minu haridus ja senine töökogemus kiideti heaks. Kuid vormi ma selga ei pannud.

Kevadel võtsin ühendust Mango Meusega, kes kaitseväe peastaabis töötava psühholoogiatudengi sõnul pidi tegelema psühholoogide kaitseväkke värbamisega. Selgus, et Meus ei tööta enam sel ametikohal. Endise Tallinna pedagoogikaülikooli psühholoogia eriala lõpetanud Meuse jaoks polnud kaitseväkke psühholoogide värbamine kindlasti meelakkumine. Psühholoogiat kaitseväes on vaja vaid psühholoogidele endile. Pärnu üksik-jalaväepataljoni reamehena õnnestus mulgi üle kolme aasta tagasi osaleda lugupeetavate ekspertide töös. Nimelt töötas psühholoogide ekspertgrupp eesotsas professor Aleksander Pulveriga välja mõõtevahendite patareid, millega oleks võimalik eristada mehi nende isikuomaduste järgi, suurendades nii sobivust vastavale ametikohale. Miks uurimis- grupp laiali läks ja töö pärast testipatarei väljatöötamist edasi ei kestnud, rääkida ei taheta. Sel ajal psühholoogiateenistust juhtinud kolonelleitnant Harri Ints on nüüdseks kodumaa tolmu jalgelt pühkinud ja töötab USA-s NATO peakorteris Eesti esindajana. Väidetakse, et probleemide korral lükkab peastaap psühholoogi sõdurikeeles “tanki” ja mõne aja pärast rahuneb meedia maha.

Kuid nn missioonikute psühholoogi Merle Tihaste väide (EPL 30.11), et kaitseväes on olukord parem kui tsiviilis, sest meeste enesetappude arv on seal väiksem, ajab mind marru. Kui heaolu mõõtmine tõlkida enesetappude sooritamise statistikasse, siis võib see ju nii olla. Kuid kas emad-isad ja pruudid saadavad oma poja või mehe Eestisse või missioonile aega teenima siis parema meelega, kui teavad, et enesetapu tõenäosus on seal väiksem? Kaitseväes esineb jõhkrutsemist, narko- ja alkoholisõltuvust, haigusi, surma, suhete katkemist oma tüdrukutega ja vaimset vägivalda. Nagu mujalgi. Selles ei tohi keegi kahelda, ehkki sõdurid võivad õiguskansler Allar Jõksile väita vastupidist. Aga probleemidega on seal raske toime tulla eriti just privaatsuse puudumise tõttu. Seepärast helistab ajateenija oma lähedastele isegi tualettruumist. Kaitseväe psühholoogi ametikoha auaste on kapten. Kust sellist inimest võtta? Muidugi on võimalik lühikursusega koolitada haritud tsivilistist nooremohvitser, kuid ka sellest ei piisa. Kaitseväelased ei räägi nendega, kes ei kõnele nendega ühte keelt. Pealegi on ajateenistuses ja eriti just nn noorteajal, mil pinged kõige suuremad, raske saada arstiabigi, rääkimata sellest, et saaks külastada psühholoogi. Just seepärast peaks kaitseväe psühholoog ise viibima kaitseväelaste keskel. Samasugune aktiivne suhtumine - psühholoog kabinetist välja laste keskele - hakkab saama valitsevaks koolipsühholoogias. Otsitakse meespsühholooge Kuigi major Mannermaa väidab, et kaitseväkke värvatakse viis psühholoogi juurde, ei usu ma, et see juhtub lähiajal. Mitte et major Mannermaa seda ei tahaks. Meessoost psühholooge otsitakse Eestis tikutulega.

Kapteni ametikohal töötamiseks olin valmis tegema sel sügisel läbi kõrgema sõjakooli õppeprogrammi, et saada reamehest lipnikuks, kel oleks õigus töötada pataljoni psühholoogina. Kuid Tallinna üksik-vahipataljon ja Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon, kus major Mannermaa teada oli psühholoogi koht vakantne, ei arvanud psühholoogi värbamisest mitte midagi. Kaitse- väe poliitika olevat nende sõnul kaplanite koolitamine hingeabi andjateks. Esiteks muidugi pole kaplanil vastavat baasharidustki ja teiseks on “usuvabas” Eestis kaplan kaitseväelaste jaoks pigem õlekõrs kui tugi. Meie koolisüsteemist langeb välja enam poisse kui tüdrukuid. Ajateenijana olen meditsiinitundi läbi viies kokku puutunud täisealiste meestega, kelle õigekiri on alla põhikooli taseme ja kelle õpetamine on raskendatud, sest ei saada aru näiteks sõnast “jäse”. Tegemist pole vene keelt kõnelevate meestega, neil on lihtsalt umbes seitse klassi haridust. Jätta ajal, mil Eesti on meeste enesetappude hulga poolest kurikuulus, kasutamata võimalus tegelda pärast kooli kaitseväes suure hulga meeste ja nende probleemidega, on kahetsusväärne.

Sõjast, hullumeelsusest ja armastusest

2007-05-03T08:12:00.000Z

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 7. aprillil 2006

On vähemalt kolm teemat, mis aastatuhandeid on inimeste meeli võrdselt erutanud: sõda, hullumeelsus ja armastus. Eesti meedias lüüakse lahinguid ajateenistuse kohustuse püsimise ja kaotamise teemal. Selles lahingus on mitmeid hulle ja vähe armastust.

Paljud sõjad võidetakse või kaotatakse enne algust, mõnes saab otsustavaks esimene lahing. Kui Pärnu Üksik-Jalaväepataljon suletakse, on riik ja ühiskond ühe tähtsa lahingu kaotanud. Kuid milleks ajateenistus ülepea vajalik on? Lisaks sellele, et käputäis mehi sõda mängib? Keeruline on uurida ajateenistuse mõju inimese psüühikale, oskustele, toimetulekule või hoiakutele. Kuid see ei tähenda, et ei saaks kohustusliku ajateenistuse mõju analüüsida. Eriti selle olulisust ühiskonna tasandil.
Kaitseminister Jürgen Ligi ettepanek tõsta ajateenija töötasu ligi 20 korda – 3000 kroonini – on põhjustanud meediakära, sest paljude arvates on ettepanek samm palgaarmee poole. Õnneks pole haridusminister veel pannud ette lastele koolikohustuse täitmise eest õiglast tasu maksma hakata.

Ajateenistus pole palgatöö

Jättes kõrvale küsimuse, miks mitte tõsta summat 500 või 1000 kroonini ning tõsta “ülejäänud” rahaga päästetöötajate ja politseinike palku, küsin ma endalt, kui kohustuslik ajateenistus oleks minu jaoks olnud tavaline töö, milline tasu oleks mulle tundunud õiglane.

Meenub, kuidas vahel tuli tõusta kuus korda öö jooksul ning tunnikese kaupa rõsket ja pimedat metsa passides istuda kaevikus, jalad vees, tagumik kiivril, automaat Galil põlvedel. Meenuvad rasked jalgsirännakud, külmast ja niiskusest vappuv keha, magamatus, üleelamislaager. Muidugi, meenutada on ka toredaid asju. Siiski – võib-olla kuukese peaksin vastu sellisel tööl, kui saaksin praeguse töö-tasuga võrreldes kolmekordse summa.

On selge, et ajateenija ei saa praeguse 160-kroonise kuupalgaga bussiga koju sõita, osta tüdrukule lilli, ammugi mitte oma lapsi toita. Teisalt ei seostu ükskõik missugune rahasumma väljaõppel talutud raskustega kui töötasu. Ajateenistus on midagi muud kui palgatöö. Ja tüüpiliselt kulutab sõdur ajateenistuse puhkuseraha ülima kergekäelisusega. Väga sageli alkoholi ja vahel ka mõne muu mõnu peale. Kui karistusi ei järgneks, ei jõuaks vist suur hulk ajateenijaid 3000 krooni kulutamise tuhinas nädalavahetuse linnaloalt õigeks ajaks tagasi.

Majandusinimesed võivad arvutada, mida ajateenistujate töötasu tõstmine või palgaarmeele üleminek riigi rahakotile tähendab. Sotsiaalteadlaste ülesanne on aga enne selliste otsuste vastuvõtmist näidata tagajärgede plusse ja miinuseid ühiskonnale ning indiviidile.

Ajateenistus ei ole pelgalt sõja tarbeks hullumeelsete isamaa-armastajate treenimine. Laiemalt vaadates on see kogukonna viis võita mis tahes eksistentsile ohtlikku jõudu koostööga. Mammutit jahtida, ennast vaenuliku naaberrahva vastu kaitsta, looduskatastroofis ellu jääda või kogukonna identiteeti säilitada saab vaid koostööd tehes. Individualistlikus ühiskonnas, nagu ka meil Eestis, on puudus üksmeelsest koostööst, kus rahvas säilitaks ja annaks edasi oma kultuuri ja väärtusi.

Kõik on võrdsed

Väiksemas kogukonnas, perekonnas, peaks väärtusi edasi andma isa. Lagunenud perekondi ja isata kasvavaid lapsi on meil juba arvestatav hulk. Lääne ühiskonna kool pole samuti väärtustele orienteeritud. Millises tunnis õpetatakse ausust, õiglust, austust, viisakust või näiteks loodushoidu? Koolikeskkonna ülesanded on ehitatud üles võistluslikkusele – hinnatakse individuaalset edukust. Ajateenistuses, seevastu, luuakse esmalt olukord, kus kõik on võrdsed, eelisteta. Ning esimesest viimase päevani peavad ajateenijad olema meeskond – üksus, mis tegutseb koos, mille nõrgim lüli määrab selle tugevuse, kiiruse, vastupidavuse. Koostööülesanded ajateenistuses kujundavad inimest. Hoiakud ja väärtushinnangud võivad muutuda, kuid vähemalt üheksakuulise ajateenistusega kujundatakse meeskonnas kultuur, kus on tähtsad sellised väärtused nagu ausus, abivalmidus, võrdsus, viisakus, austus, isamaa-armastus ja loodushoid.

Meie individualistlikus ühiskonnas on kaitseväes teenimise mõju niivõrd sügav, et aastaid hiljemgi mäletatakse seal viibitud 250 või enama päeva sündmusi täpsemalt kui oma kõiki eelnevaid sünnipäevi kokku. Sama ehedalt jääb meelde ehk esimesse klassi minek või pulmapäev. Ellupühendamise rituaalidena on neil kolmel (kooli minemine, abiellumine ja ajateenistus) kriitiline tähtsus vanematest eraldumise, iseseisvumise ja uue identiteedi loomise mõttes. Kuhu jäävad mainitud väärtused ja identiteet riigis, kus tähtsustatakse individuaalsust, võistluslikkust, õigust, aga mitte kollektiivsust, koostööd ja õiglust?

Läänemaailmas on probleemiks pikenev murdeiga – noored on üha kauem vanematest sõltuvad ja tööoskusteta, selge identiteedi ja väärtushinnanguteta lõbujanuline lodev indiviidide mass.

Armastus ei teki iseenesest

Kohustusliku ajateenistuse kaotamisega vabaneb hulk indiviide kohustusest riigi ees ja palgaarmee loomisega saab teatud hulk inimesi võimaluse mängida tasustatud militaarmänge. Indiviidi tasandil luuakse selge eelis vabaks valikuks, kuid ühiskonna tasandil kaob riigil võimalus treenida musklit, mis kultuuri ja väärtusi edasi veaks.
Kohustuslik ajateenistus annab riigile võimaluse kontrollida ja suunata noorte meeste mõttelaadi, õpetada neid tundma oma kodumetsi ja -maad ning parandada nende kehalist vormi. Hullumeelne on see, kes seda riigijuhina ei adu ja kuulutab sõja põhiväärtustele. Armastus oma riigi ja ühiskonna vastu ei teki iseenesest.

Kirjutab valusa verega

2007-05-03T07:50:00.001Z

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 20. jaanuar 2006

Igal inimesel on oma viis muredega hakkama saada. Mõnel on toimetulemiseks vaja sõbraga juttu rääkida, mõnel paar pilti maalida, mõnel alkoholi juua. Kümnendik noortest on aga vähemalt korra elus oma emotsionaalse seisundi tõlkinud pelutavasse “kehakeelde”. Seda keelt kirjutatakse valusa verega. Paberiks on keha jatähtedeks armid.

Enese tahtlikku vigastamist on peetud tüüpiliselt psüühikahäirete, näiteks vaimse alaarengu nähtavaks osaks. Ometi pole need noored, kes ennast lõigates, lüües või põletades vigastavad, kaugeltki alaarenenud. Nad õpivad põhi- või keskkooliastmes ega ole mingi puudega. Nende ennastvigastavast käitumisest (EVK) ei tea tihti sõbrad, vanemad ega klassikaaslased, õpetajatest rääkimata.

Lõikamine, põletamine, löömine

Et EVK ulatus läänemaailmas on teinud spetsialiste ärevaks, on hoogustunud ka selle nähtuse uurimine. EVK-d on peetud ja sageli peetakse senini ebaõnnestunud enesetapukatseks või parasuitsiidiks. Nüüdseks on selge, et EVK erineb suitsidaalsest käitumisest tegevuse kavatsuse, vigastamise laadi ja veel mõne muu kriteeriumi poolest. Ehkki EVK ja suitsiid on omavahel seotud, on 85% EVK juhtumite peaeesmärk pingeid maandada, selmet elu lõpetada.
Enese vigastamiseks on hulk võimalusi. Korduva enesevigastamise tüüpilised meetodid on lõikamine, põletamine, kratsimine, löömine, hammustamine, torkimine. Enda käsivarre lõikumine on aga hoopis midagi muud kui kõrva- või keelerõnga jaoks augu tegemine. Esimest tegevust ei kiideta heaks, teisel juhul on see aga kaaslaste poolt isegi soovitatav. Kuuldused enesevigastamise populaarsusest ja kiirest levimisest grupis panevad mind kahtlema, kas tegemist on tundlikkuse vähendamiseks ja meeleolu parandamiseks sooritatud aktiga. Kui tegevus on seotud gruppi kuulumisega, pole sel pistmist EVK-ga. Teatavasti pidid Spartas poisid tõestama oma mehisust rebasepoega põues hoides. Kui tänapäeva noored mõtlevad välja, et mingisse gruppi kuulumiseks tuleb tühi alumiiniumpurk lömmi lüüa oma kätt või pead lõhkudes, pole sel midagi pistmist juba kirjeldatud EVK-ga. Kui noor proovib aga end “pilvisse tõstmiseks” natuke puua, tuleks tema käitumist lähemalt uurida. Enesevigastamine toimub kultuurilise heakskiiduta ja üksi olles.

Paljud enesevigastajad oskavad küll nimetada sündmusi oma elus, mis on neid niisuguse käitumiseni viinud, kuid ei tea, kuidas tuli mõte end terava esemega veriseks kraapida. Ehk on pinge korral oma keha ründamises midagi universaalset. 1960. aastatel jälgiti isolatsioonis või emata üles kasvanud primaate, kes stimuleerisid end kägardades või hammustades. Samuti täheldati makaakide agressiivsust iseenda suhtes siis, kui neid miski väljastpoolt ähvardas.
Inimesi viib EVK-ni enim seksuaalne ärakasutamine, varajane hoolitsuseta jätmine, lähedase surm, vanemate lahutus, vägivald, raske operatsioon või haigus, pikemaajaline isoleeritus, madal probleemilahendusoskus ningoskamatus oma tunnetest rääkida. Mida rohkem traumaatilisi sündmusi, seda enam on tõenäoline, et toimetulekuks kasutatakse ebatervislikke käitumismalle, näiteks suitsetamist, alkoholi liigtarvitamist, narkootikumide pruukimist ja ka EVK-d.Kõik nimetatud tegevused võivad tekitada sõltuvust, millest vabanemiseks on vaja abi väljastpoolt.

“Näitan, kui valus mul on!”

Ennastvigastava käitumise ajendeid on kirjeldatud teaduspublikatsioonides. Palju põhjendusi leiab ka internetist. “Ma tahan näidata, kui valus mul on,” on üks tavalisemaid vastuseid, kui enesevigastajalt küsida, miks ta nii teeb. Aga võib-olla ka “Isa käperdas mind...” Olgugi et nimetatud vastused on informatiivsed, ei piisa neist mõistmaks, millised emotsioonid või mõtted-tunded viivad psüühilise pinge maandamiseni oma kehal. Uurimistulemused näitavad, et suurim motivatsioon on tugevate tunnete, näiteks viha, reguleerimise vajadus. Samuti võib leida kinnitust arvamusele, et enesevigastamise üks ajend on teiste mõjutamine. Kuid enne kui haigetsaamise väljanäitamise mõju “õige” inimeseni jõuab, võib noore välimus olla lõplikult rikutud ja vigastamisvajadus muutunud sõltuvuseks.
Enesevigastamine tekitab enamikus inimestest nõutust ja õõva. Probleem on ühtviisi raske nii meditsiinitöötajatele, psühholoogidele kui ka neile, kes peaksid moodustama tugivõrgustiku, millele toetudes noor oma ebaefektiivsest hakkamasaamise moodusest vabaneks.

Ent kui nii väga tahetakse näidata, kui haiget keegi inimene või maailm on teinud, miks ei tea siis lähedased enesevigastaja käitumisest midagi. Need, kes on tekitanud kehale koletuid arme, ei käi tavaliselt rannas, kannavad alati pikki käiseid ja tukka laubal. Ning varjavad oma käitumist. Sellises noores valitseb suur segadus – tahan näidata, kui valus mul on, aga justkui ei taha ka. See vastuolu on kooskõlas teadmisega, et enesevigastajatel napib oskusi oma emotsioonidega hakkama saada ja nendest rääkida või vabaneda tunnetest sotsiaalselt aktsepteeritud tegevuste kaudu. Noor, kes reguleerib oma emotsioone EVK-ga, teab, et tema niigi madalale enesehinnangule oleks hävitav löök esitleda armikesi juuste piiril, käsivarrel, kõhul või reitel. Mõistagi kaugenevad enesevigastajad sotsiaalsetest suhetest, mistõttu lisanduvad pinged noortele eriti olulistel teemadel, nagu partnerivalik ja seks, aga ka suhted vanemate ja sõpradega. Seksi peavad mitmed enesevigastajad endale mitteoluliseks, samal ajal võivad nad vigastades enda seksuaalset erutust maha suruda.

Viisteist noort sajast

Statistika näitab, et keskeltläbi viisteist noort sajast Tallinna põhi- või keskkooliõpilasest on end vähemalt korra sihilikult vigastanud. Erinevusi meeste ja naiste EVK levikus tuleb veel uurida, kuid lahknevused on kindlasti EVK meetodites. Noormehed löövad end, tüdrukud ja neiud aga lõiguvad rohkem. 1–3% teismeealistest ja noortest täiskasvanutest vigastavad end korduvalt ja nende meetodite skaala on laiem. Vigastamiseks kasutatakse nii löömist, põletamist, lõikamist kui haavade lahtirebimist ja ravita jätmist. Sellised noored vajavad spetsialistide abi. Ainult tablettidega vaevalt aidata õnnestub, vaja on tugivõrgustikku ja pikaajalist teraapiat. Kuid ka ravita lõpeb enesevigastamine teistsuguste toimetulekumehhanismide tekkides – eakaid enesevigastajaid esineb haruharva. EVK katkeb tõenäoliselt 20–30 eluaastates, kuid õigeaegne abi aitab säästa inimeste nahka ja päästa paljusid psüühilisest pingest või väljapääsmatuna näivast olukorrast.

Veebiuudiste kanalid vajavad pidavet arendamist

2007-05-03T07:44:00.000Z

Artikkel ilmus EPL online'is 24. jaanuar 2007

Eesti meedia purjetab pärituules ja reklaamiraha sügeleb taskus. Ühe võimalusena äri edendamiseks on ajalehed kasutanud online-uudiste portaali arendamist. Juba vanade olijate kõrvale on oma veebiuudiste rubriigi loonud viimati ka SL Õhtuleht ja Eesti Ekspress. Ühed agaramad online’i arendajad on aga olnud Eesti Televisiooni ETV24, Äripäeva ap3 ja Eesti Päevalehe online. ETV24 pälvib vaid kiidusõnu – läbimõeldud lahendused, null reklaam, hea kvaliteediga videod ja viide viimastele raadiouudistele. Tundub, et BBC-st eeskuju võtmine on tõsimeelne.

Ap3 kaotas uuendatud online’iga logimisnõude. See-eest disainiti uudise ümber reklaambännerite raam. Samuti on mõnede kvaliteetsete piltide pikslid pressitud inetult väikestesse kuubikutesse. Printimine on korras, kuid konkreetse veebiuudise aadressi tööriistaribal kuvatakse vaid RSS-voos.

Loetavamad päevalehed Postimees ja SL Õhtuleht on plahvatuslikust veebiuudiste kanali arendustegevusest kumbki eri moel maha jäänud. Postimehes on ülesehitus küllaltki arusaadav, küll aga nullib struktuuri lohakas toimetamine. Nii jookseb Postimees oma veebikodus tehtavate klikkide arvu osas teistel eest ära – soovitu leidmiseks tuleb kõvasti klõpsida.

Muidu korraliku päevalehe online paneb kohati padukollast ja liba. Ühtset nimekirja kõikidest päevauudistest lugejale ei võimaldata, kaeda tuleb igale poole. Isegi RSS-voos võimaldab Postimees näha vaid viimast kümmet uudist, samuti rubriigipõhiselt. Teiste kanalite arendusega mitte kaasa minemine ei ole seni veel lugejale kuidagi kasulikuks osutunud. Hea, et serveri pingetaluvustki tõsteti ja nii ei pea enam hommikused Postimehe veebilugejad valget lehte jõllitama.

Postimees reklaamib end raadios stiilis „uudis igas minutis”. Võidujooksus kes-ennem-uudise-üles-saab kannatab aga tihti kvaliteet. Vahel suudavad Postimehe „pärisajakirjanikud” oma kuumadel teemadel rauda tules hoida ja nii ilmub veebi huvitavat lugemist päevateemal. Üldiselt aga kihutatavad päevalehtede online-toimetajad võidu, et assortii suhtekorraldajate saadetust kiiresti „üles riputada”. Seejuures on vahetustega töötavad rohelised online-ajakirjanikud kohati nii kilplased, et toimetavad hommikul uuesti uudisetooriku, mis eelmisel õhtul toimetaja poolt juba uudisvoogu sisestatud. Populaarsuse tõstmiseks kasutab Päevaleht lugejalt-lugejale uudise vormi. Lugejad on aga uudiste kirjutamises olnud oskamatud ja labased ning pingutusi selles vallas võib viimati käivitatud projekti näol lugeda seni viljatuks.

Päevalehe online, mis vaevu titehaigustest üle sai, jäi kohe ilma peatoimetaja Askur Alasest, kes lahkus Eesti Ekspressi. Viimase online-voog hiilgab vabagraafikuga, ent on ometi asjalik tähtsamaid päevalehtede teemasid kokku võttes. Ekspressi tugev külg on kahtlemata pommuudised neljapäeviti, mida kõik teised varahommikused uudistekanalid nagu veeb, raadio ja riigitelevisioon meelsasti tsiteerivad. Kuid võimalik, et Askuri näol on Ekspressilt midagi oodata.

SL Õhtulehe verisuline online alles otsib tööjõudu. Praegu teeb keegi tundmatu küllaltki asjalikku toimetajatööd, veebi tehniline pool aga oleks vaja järele aidata. Nii võiks SLÕL ilmutada peagi uudiste sisus toimetaja nime ja uudise sisestamise kellaaja. Samuti tuleks luua arhiiv ja korrastada printimisseaded, mis praegu eeldaksid Internet Exploreri kasutajatelt teksti mahutamiseks küliliprintimist ja Mozilla kasutajatelt luupi. Uudiste kvaliteet on sisulisest küljest korrektne, igatahes on see verivärske online-kanal üllatavalt mitte-slõllilik, mida ei saa öelda aga Postimehe meelelahutuse kohta. Toimetaja Inna-Katrin Hein on seal kirjavigade ja uudistega stiilis „Elizabeth Hurley ei pesnud pärast tualeti kasutamist käsi” tõmmanud endale kaela kommentaatorite sopavalangu. Pealegi on tema vastutada olevad Kroonika ja Just! fännidel ammu enne loetud, kui Inna-Katrin nendest sisukokkuvõtted üles saab.

Vene lugejatele on enim mõelnud Delfi ja Postimees, kus tõlgitakse teatava filtriga suur osa uudiseid vene keelde. Rus.postimees.ee ajab seejuures kogu aeg sassi kas tõlgitu on BNS-i või Postimees online’i uudiste hunnikust. Mingit haledat asja ajab selles vallas ka Päevaleht, kus toimetaja Ravil Khair Al-Din tegi vähem kui kuu aega tagasi oma esimese venekeelsete uudiste kokkuvõtte eestikeelse pealkirja “Tähtsamad päevauudised vene keeles” all. Praeguseks eksivad mõned „üleni venekeelsed” uudised teiste sisse ära, neid loeb ehk kümmekond inimest.

Väikese Eesti internetiajastu, online-kanalite rohkus ja nende võidujooks arusaamatute eesmärkide nimel on loonud olukorra, kus kõik tsiteerivad kõiki ja jälgivad kiivalt teise igat sammu kartes erineda mainstream-voolust. Head ajakirjandust on online’ide näol veel suhteliselt vähe. Põhiline aur läheb kopi-kleebi stiilis nämmutamisele, sest uudisteagentuur BNS-i ja PR-inimeste produktsioon on väga mahukas. Keskmise inimese jaoks oleks aga kõikide uudiste jälgimine selge enesetapp. Nii tasuks plahvatusejärgses staadiumis hakata mõtlema kvaliteedi, kasutajasõbralikkuse ja tehniliste lahenduste parendamisele. Loomulikult tuleks nii mõnelgi kanalil korralik summa disainerile kõrvale panna. Seda muidugi eeldusel, et majanduskasv jätkub ja reklaamirahad ei lõppe.

Hullar

2007-03-17T17:06:00.000Z

Valparaiso says:
et neljapäeva varahommik uniste sõrmedega koban moblanuppe, saan parooli sisse

Valparaiso says:
ja siis tkt-tkt-tkt-tkt-tkt

Valparaiso says:
leiab levi ja siis jälle tkt-tkt-tkt

Valparaiso says:
tuut-tuut

Valparaiso says:
sõnum

Valparaiso says:
pühin und silmist, et tohoh

Valparaiso says:
mis ...

Valparaiso says:
"NPNK teatab, et nüüd saab poole hinnaga Hullarisse..."

Valparaiso says:
minge perssse raisk!!

Valparaiso says:
mõtlesin, et krt ma ei ärganudki üles v mis nali see veel on, et ületöötand psühholoogi pank hullarisse saadab, poole hinnaga

Free Counter

Enesetapp

2007-02-01T19:08:00.002Z

01.02.2007

Ta valas pudeli tühjatumaks ja asetas selle värskelt remonditud köögi põrandale. See eestlaste Cuba-õlu oli täiesti hale. Saksamaal joodud „Октобр” oli ehedam.

Aga õlu polnudki oluline.

Oluline oli sisetunne, see enese tunne, mis võiks vahel olla nii enese kui tundeta. Ta oli kõigest 24-aastane. Ta oli lõpetamas magistratuuri, tal oli olnud enam kui kuus töökohta ja igastühest neist oli ta märgimisväärselt rikastunud.
Nüüd oli tal sihikul seitsmes, kaheksas ja üheksaski koht. Need teenistused pidid tema karjäärile aluse panema. Kuid milline neist siis? Küsimus oli selles, kas olla riigitelevisiooni reporter või kajastada parimas nädalalehes tõelist elu. Või...või päästa sõdureid, kes naasevad Afganistanist.

„Jah, päästa,” iroonitses ta. „Kui iseennastki päästa suudaks,” arutles mees omaette. „Kui suudaks nii kergelt lõhata väljapääsu sest argipäevast.”

Ta luges seda lehte, mille reporteriks pidi ta hakkama. See oli huvitav, aga proovitöö oli esitamata. Televisioonile ütles ta ära, ütleb ka lehele. Lõppude lõpuks on tal ju töökoht olemas, aga kool ja köögi remont on pooleli...

Ta tõstis pastapliiatsi oma käes paberilt ja asetas selle otsa vastu oma meelekohta.

„Kas see viietolline sile relv ongi vahend, millega lõhata endale väljapääs sellest väljapääsmatust olukorrast?” küsis ta endalt. Ta surus seda siledat toru üha kõvemini vastu oma meelekohta. Õlu oli ammu liisunud.

Siis lõdvendas ta haaret ja käis klõps.

Pinochet on surnud

2006-12-14T12:33:00.000Z

13.12.2006

Ma esmakordselt seisin püssitoru ees

aastal üheksakümmend üks

kui Vilnius oli leinas.

Pisarad on kuivad nüüd,

kuid Moskva neid ei usu ikka veel...

Meil püssid endil palgeil

ja alla klõpsata võib riiv

kui õitsval moonipõllul seisab

hašist uimas afgaan.

Pinochet on surnud.

Stalin elab veel...

Selle väikse kantsi sõdur

vaatab kuidas Päike tõuseb idast,

ent toetab ikka neid, kes tapsid

indiaanlast

Iraagi naisel hõlma alla peidet’ on

üks väike detonaator.

Neegripoisil maha võetud riiv.

Isamaale usaldatud mõõk,

kallimale süda.

Valparaiso alles veel,

kuid Kuuba pole surnud...

Hispaania ammu vabastatud on,

kuid Kosovo on varemeis.

Rahu valvamas seal sõdur,

ta enda riik on lapsemeelselt põdur.

Lenin surnud on, kuid Putin elus

Ma tahaks tulerauda mitte puutuda ses elus

Ilmaotsa äärel seisab väike Eesti

ta soodes ammu kuivanud on veri.

Vaarisad saadeti Sibiiri

mõni poeg nüüd kuulub n e n d e leeri

aastal üks ja kaheksa

me poisid punast tunda said.

Nüüd numbrid hoopis teised,

me maal käin’d kuulus Põõsas,

on mured hoopis teised,

kuis elab rahvas Gruusias?

See Stalin oli nende oma

on unustand me meel...

Sellesama asja eest

Sai kuuli Hemingway Itaalias.

Me ihu kaitseb soomusrüü,

ent sisse poeb ta pragudest

üks häbi või ka süü –

haakristist läbistatud peadest

Iraagis kaunistatud rüü...

On koored unustanud vanaema

kuid kartulit ma ikka söön

siin külvatud on maha vili

Columbus mis on toon’d...

Tšiili nüüdsest vaba

niisama vabaks sai mu naba

kui ema ihu lõikas tääk,

ta ühest kaks lõi, kui katkes väät.

Meid ilmas kõiki üks,

kuid ilm ei ole meile üks,

on tules karastatud raud

lahti lõhan’d väädid.

Tiblagorski

2006-12-04T10:47:00.001Z

17. november 2002

Poisid istusid soojas toas ja vaatasid telekat. Kasesalk ja Kallas olid juba mõnda aega tagasi frentši seljast võtnud. Nüüd istusid nad oma roheliste sviitritega, punane jakk põlvedel. Saare oli ühe diivani vallutanud ja norises seal õndsalt. Pirk oli väljakutsel.

Kõik peale Saare olid juba mitut kõrge vererõhuga tädikest vaatamas käinud. Kallasel oli tänase õhtu huvitavaim hetk olnud siis kui arst ei saanud ühel kortsus tädil, kelle nahk tundus paberist olevat, kanüüli sisse. Viis korda üritas enne kui õnnestus. Iga kord läks veresoon lõhki.

Kasesalk jällegi oli rääkinud teistele milline näeb välja maohaavadega inimese okse. Pirk oli kogu aeg sõidus, mis oli imelik, sest ta tüdruk oli külla tulnud. Seega oli üks ääretult rahulik õhtu ja poiste laud hakkasid kinni vajuma. Saare vist juba magaski. Kallas oli oma nöörsaabaste asemele mugavad tossud jalga pannud. Kasesalk vahetas puldiga kanaleid.

Kõlas tuttav signaal ja Kasesalk ning Kallas teritasid kõrvu. Aeg justkui peatus hetkeks nende ümber, sest neid teateid kuulati alati täie tähelepanuga. Igas toas krägises üks ja seesama tekst.

“Pärnu-Ikla seitsmendal kilomeetril raske avarii, kannatanuid vähemalt viis. Kõik sõidavad.”

Kasesalk ja Kallas ajasid end erutatult mugavatest toolidest püsti ja juba liikumise pealt tõmbasid oma punased jakid selga. Seekord ei öeldudki 9-1 või 9-3 või midagi seesugust. Kõik sõidavad. See näitas, et asi on tõsine. Kallase hääl oli erutusest valjenenud kui ta Kasesalule ütles, et tema võtab esimese. See tähendas esimese brigaadi, parima varustusega niiöelda elupäästmisauto. Kasesalk ei hakanud vaidlema. See oli esimene kord kui poisid nägid, et autojuhid ja arstid jooksevad. Ja esimene kord, kui nad ei ütelnud sõnagi. Ei visanud ei enda, patsientide, poiste, autojuhtide ega situatsiooni üle ühtki nalja.

Veel enne kui nad linnaservale jõudsid oli lörtsisadu nii tihedaks muutunud, et autojuht pidi kiirust tugevalt vähendama. Sadu oli nagu sein ees, millest läbi ei näinud. Tavaliselt mõtles Kallas öösiti pataljonist mööda sõites kuidas teised magavad. Selgi korral oli südaöö peaaegu käes, kuid Kallas ei vaadanud väeosa poolegi. Kui ta üldse midagi nägi, olid need vilkurite sinised valgusvihud, inimtühjad tänavad ja see märg lörts. Ja siis ei osanud ta midagi mõtelda. Linnaserval, kui autojuht tugevas sajus kilomeetreid luges, pani velsker kokku kaks kaelalahast. Kallas vaatas seda pealt ja tundis kuidas aeg venib.

“Kui meil kohapeal sidemeid ja lahaseid on vaja, siis vaata, need on sul selja taga,” ütles velsker. Kallas vaatas. Vaikus oli murtud.

“Mida me teeme, kui kohal oleme?” küsis Kallas. Velsker naeratas kurvalt.

“Eks me näe.” Jällegi vaikus.

Krudistades tõmbas Kallas kätte talle veidi väikesed kummikindad. Ta vaatas läbi tuuleklaasi kuidas rasked helbed meeletu kiirusega vastu sööstsid. See mõjus nagu hüpnoos. Järsku vähenes kiirus, auto peatus risti teel ja kui prožektorid põlema süttisid muutus kogu ümbruskond valgeks nagu päeval. Ja Kallas hüppas välja ning jooksis autode juurde. Nüüd oli ta siin. Kõike-kõige-kõige esimesena. Ja kaks lömmis rauakola olid keset teed. Ja kõik oli vaikne. Sadu ja pime mets.

Autod olid ses vaikuses kohtunud tee keskel. Nad olid täpselt ninapidi koos. See nägi kohutav välja. Tõenäoliselt polnud kumbki jõudnud pidurdada.

Kallas ei julenud midagi puudutada. Ta käis kaks tiiru ümber rusude. Siis püüdis akendest sisse vaadata. Ta ei näinud mitte midagi. Ikka veel üksinda autode juures tajus ta järsku, milleks ta siin oli. Pilt jäi seisma ega käinud enam ringi nagu karussell. Enam ei tõusnud vilkurite valguses taeva poole nähtamatud hinged. Ja vaikus oli saabuvate päästjate sireenidega murtud. Kallase pea oli selge ja metsik jõud voolas ta kehasse.

Ta kangutas auto ust. See ei aidanud, siis sai ta meeleheitlikult näpud katuseluugi taha. Kasutu tegevus. Kuid see oli Kallase jaoks hetkel ainuke tegevus. Siis vallandusid ta häälepaelad. “Siia, tulge siia,” karjus ta päästekomandole. Hetke pärast oli uks lahti murtud. Kallas pistis pea autosse ja sealt lõi talle pahvakuna näkku vänge lehk. Alkohol.

Ähmaselt nägi Kallas tagaistmel segipaisatud käsi-jalgu. Siis eristas ta kahte meest. Haaras ühest kinni ja sikutas ukse poole. Autojuht võttis jalgadest, Kallas õlgadest.

“Ai, valus,” pobises mees segaselt.

Ta vasak jalg tundus murdunud olevat. Kuid Kallas sikutas juba järgmist meest. Too oli teadvuseta. Siis lükkas ta kõrvalistuja tooli taha ja rebis sealt veel ühe tuima keha kanderaamile. Rohkem ei näinud ta kedagi. See oli käinud kiirelt. Ta sirutas ja vaatas kohta kus autod kokku puutusid. Vanem auto oli kaheukseline. Ja mootor oli tal peaaegu salongis. Uuem auto oli praktiliselt terve. Kuid tuuleklaasis oli imelik ümmargune auk kõrvalistuja kohal.

Kallas jooksis ümber auto ja nägi eesukse juures arste.

“Me ei tohi teda liigutada!” “Peaks ta koos tooliga välja võtma!” rääkisid nad. Rääkisid teiste või iseendaga, suurt vahet polnudki. Kallas ronis tagaistmele ja vaatas salongi. Nüüd nägi ta seestpoolt seda auku klaasis. Ta puges peaaegu kahe esiistme vahelt läbi, teadmata isegi mida teeb. Ta vaatas vasakule ja nägi turvapatja, kuid inimest polnud. Siis vaatas ta paremale ja nägi naist. Naine oli täiesti liikumatu, käed lebasid rahulikult süles. Kallas kuulis imelikku lurinat ja ta tõstis silmad. Ta nägi selle noore naise nägu ja ta kuldjaid juukseid, mis pimedas tumedamad tundusid. Tal oli hapnikumask kummiga pea ümber. Suust ja ninast oli sinna valgunud verd. Naine hingas raskelt ja lurisedes. Ta nägu oli üleni verine ja segi. Laup oli lõhki ja kummaliselt paistes Kallase arust.

“Sellest siis auk,” mõtles ta. Kallas kangutas istet, kuid sel polnud tulemusi. Ta ronis välja ja läks esiukse juurde. “Me peame selle ukse rohkem lahti saama,” ütles üks arstidest talle. Kallas kuulis seda praegu nagu käsku, sest ta ei suutnud mõelda, ja ta täitis selle automaatselt. Ta pani käed ukse külge ja lükkas seda täiest jõust ette. Plekk vajus aeglaselt mõlki ja uks jäi pärani. Kallas polnud mitte kunagi niimoodi autot lõhkunud. Kuid rohkem polnud tal siin midagi teha. Naist abistasid mitu arsti. Kallas pööras ümber ja nägi meest segaselt ja katkendlikult telefoniga rääkimas.

“Turvapadi,” mõtles Kallas, “tema oli juht.”

Ümber auto minnes ilmus müstiliselt kusagilt üks naine. Ta hoidis tugevalt ühe käega kõhust kinni. Ta käis aeglaselt ja küürus. Naine näis segaduses olevat. Kallas kiirustas tema juurde ja pani käe naise õlale.

“Olete te terve? Valutab kusagilt? Vajate te abi?”

“Kõht,” oli ainuke vastus.

“Selge, turvarihm,” mõtles Kallas. Ta võttis naisel küünarnukist kinni ja talutas ta aeglaselt kiirabiauto juurde.

“Ärge muretsege, kõik saab korda,” lohutas ta. Kallas avas eesukse ja aitas naise autosse. “Istuge siin rahulikult.”

Kallas läks tagasi. Nüüd teisele poole vanemat autot. Seal oli Kasesalk ja kolm arsti. Kallas nägi meest lömastatud rooli ja istme seljatoe vahele. Ta oli nii tihedalt sinna vahele surutud, et polnud ime, kuidas Kallas teda enne ei näinud.

“Kurat,” mõtles ta, “keegi pidi ju autot ka juhtima.”

Arstid panid valmis kanüüli ja tilgutisüsteemi. Keegi katsus pulssi, kuid kõik tundusid nõutud. Kasesalk patsutas Kallase õlavart ja ütles:

“Toome raami.” Poisid jooksid lähima auto poole, Kallase teele sattus politseinik.

“Palju siin kannatanuid on?” küsis mees. Kallas võttis hoo maha.

“Viis, ei, kuus. Ah loe ise, kurat! Üks istub selles kiirabiautos ka…” oli Kallas ärritatud ja kannatamatu. Ta jooksis Kasesalule appi. Jõudnud raamiga tagasi panid nad selle maha ja vaatasid arste.

“Tõstame lähemale,” ütles Kallas. Nad tõstsid raami nii lähedale kui said, püüdes seda mitte arstidele ette sättida.

“Ei, teistpidi,” ütles Kasesalk.

“Vaata kus ta pea on kui ta välja võtta.” Silmapilk pöörati raam ringi.

Nüüd olid nad tegevuseta. Üks velskritest otsis veeni. Mees oli täiesti elutu. Kümme sammu eemal sähvatas välk. Kallas vaatas üle õla tagasi. Siis nägi ta politseinikku pildistamas. Ta pööras end ümber.

“Mida sa teed seal?! Tule aita, kurat. Inimene sureb!!!” röökis ta. Või ainult näis talle see. Vahkviha oli Kallase korraks oma lämmatavasse embusse haaranud. Võimetus tegutseda. See oligi kõige hullem. Mitte midagi teha. Seista ja vaadata. Eemal paistsid päästekomando meeste kohmakad kujud. Nad suitsetasid pundis.

“Kuradi perverdid. Inimesed surevad siin!” kisendas miski Kallase peas. Ta ei suutnud niisama vaadata.

Teiselpool autot sai ta kokku ühega kiirabi autojuhtidest. Mees oli suur ja ta traksidega punased püksid kummasid värvli kohal. “Proovime ta kätte saada,” ütles mees Kallasele. Kallas ronis põlvili kõrvalistmele. Ta nägi autos igasuguseid asju. Kõik segi paisatud. Põrandal vedeles paar tühja ja üks poolik viinapudel. Armatuurlaual ja ka mujal leidus kõikvõimalikke vidinaid. Sentidest mutrivõtmeteni. Kõik segamini. Kallas nägi nüüd kui juhiiste oli veidi tagasi lükatud läbi auto punasejuukselist noort velskrit.

“Vaata kas sa saad ta jala kätte sealt?” küsis naine. Kallas vaatas mehe kinnikiilutud säärt, jalalaba polnud näha. Autoraadio ja mingid juhtmed ei lasknud teda ligi.

“Ei saa,” ütles Kallas. “Ma ei saa seda kätte,” sattus Kallas ahastusse. Ta vaatas üle õla tagasi kuhu olid kogunenud ka paar päästekomando meest.

“Võta see jama sealt eest ära,” ütles autojuht rahulikult. Kallas haaras juhtmepuntrast ja raadiost ning rebis selle kogu täiega auto küljest lahti. Siis heitis ta selle vihaga oma selja taha uksest välja.

Nüüd võttis ta kinni mehe parema jala pahkluust ja sai selle vabaks.

“Ma sain lahti,” rõõmustas Kallas.

“Vaata kas sa saad ta sealt üles tõsta, et me saaks ta välja,” kõlas järgmine ülesanne. Kallas vaatas istet ja meest. Ta nägi põlvi üleval rooli ja paneeli vahel. Ta silmad libisesid mööda reit alla puusadeni. Mees istus auto põrandal. Vähemalt olid ta puusad seal all. Ta oli tohutu jõuga sinna kokku surutud. Ta tundus nii väike. Kallas mõtles, et kindlasti on tal kõik ribid vastu rooli puruks murdunud, ent ta ei saanud pilku kohalt, kus seljale oleksid pidanud järgnema puusad ja siis rooli alla kokku volditud jalad. Mehe selg oli istmeserval ja puusad väga imelikult istme ees põrandal.

Mees oli riides ja väljastpoolt ei paistnud mitte kusagilt verd. Kuid juba jalga välja sikutades oli Kallas tundnud, kuidas keha puudutusele ei vastanud nagu Kallas harjunud oli. Puudutades oli see täiesti lõtv ja elutu. Tuim ja sültjas – keha ilma selleta, mis tegi millestki kellegi. Kuid Kallas pidi ta sealt kätte saama. Ta ajas käed ettevaatlikult mehe vaagna alla ja püüdis õrnalt tõsta. Midagi ei liikunud, kuid Kallas tundis kuidas keha vetrus.

“Seda ei saagi õrnalt ja valutult teha,” jõudis Kallas järeldusele ning tõstis kaht kätt alla pannes mehe põrandalt lahti ise kartes justkui võiks keha läbi sõrmede vajuda nagu liiv. Teiseltpoolt võeti mees vastu.

Kallas ronis tagurpidi autost välja ja vaatas oma käsi. Need olid verised ja paremas kindas oli auk. Ta vaatas kohta kust oli välja rebitud raadio. Seal turritasid tujukalt punased, rohelised ja mustad juhtmed. Kusagilt olid pükstele lennanud verepritsmed.

Kasesalk oli kanderaami ees ja Kallas jõudis nüüd jalgade juurde. Nad tõstsid raami üles ja kandsid selle autosse. Kasesalk pani raami autole ja läks taha appi seda kongi lükkama, kuid mehe jalalaba vajus järsku külili ja jäi lahtise ukse taha kinni. Kallas võttis varvastest kinni ja pikemalt mõtlemata pani selle normalasendisse tagasi ning poisid lükkasid raami autosse. Kusagilt ilmus Pirk. Ja erariietes tundis Kallas ära erakorralise meditsiiniabi juhi, kes ka autosse hüppas.

“Meil on veel ühte appi vaja!” kõlas veel enne kui Kasesalk ukse kinni lükkas. “Pirk mine sina,” ütles Kasesalk ning juba olidki Pirk ja auto kadunud. Nüüd järsku seisid Kallas ja Kasesalk kehekesi. Kiirabiautod olid kõik läinud. Poisid olid omapead. Üksi.

“Millega me tagasi saame?” ärkas Kallas. Keset teed seisid kaks lömmis autorusu, mille puutekoht näis täiesti ebaloomulik moodustis nagu liigne käsi või jalg. Kaugemal seisis päästetööde juhi auto ja teiselpool sündmuskohta üks tuletõrjeauto.

“Kuule, küsime sealt,” märkas Kasesalk politseinikke. Kuid nende töö oli siin alles algamas. Päästekomando mehed sättisid metallilõikurit autole. “Aga äkki tuletõrje viskab ära?” mõtles Kallas valjusti. “Einoh, küüti saab ikka, kutid,” ütles kiivriga mees ja hetke pärast ronisid poisid kõrgesse kabiini.

Linna poole sõites võtsid päästjad kiivrid peast ja päästsid kaeluse lahti. Neil olid rasvased juuksed ja habetunud näod. Autos vedelesid kirved ja kangid. Seal lõhnas higi ja veel millegi järele. Kallasel pidi süda pahaks minema kui ta mõtles kuidas n e e d suitsu tõmbasid kui vrakist oli kiirabil vaja see elutu keha välja võtta. Talle tundus justkui oleks ainult tema neetult palju rabelenud.

“Kuhu te minna tahate?” küsis juht linnas. Kallas ja Kasesalk vaatsid üksteisele otsa.

“Kuhu siis nüüd?”mõtlesid nad.

“Tahate haiglasse või sinna Kaarli tänavale?” küsisid mehed.

“Läheks haiglasse, teised on seal,” arvas Kallas.

“Vaevalt, kõik on juba Kaarlis tagasi,” ütles Kasesalk.

“Kuulge, otsustage juba ära,” muutus juht järsku ebasõbralikuks.

“Ah visake meid Kaarlisse,” ütles Kallas.

Tänavanurgal tänasid poisid küüdi eest ja soovisid rahulikku ööd. Nad kiirustasid tagasi majja.

“Mul on jalad märjad,” avastas Kallas.

“Tea kas kedagi üldse on, me ei saa ju sisse!” muretses Kallas. Kasesalk lasi kella. Kedagi ei tulnud. Kasesalk lasi uuesti kella.

“Lähme vaatame tagant,” oli Kallas kannatamatu. Trepilt alla ronides kuulsid nad aga kedagi avama tulevat. See oli Pirki tüdruk.

“Ma magasin. Kus te olite?” küsis ta.

“Ah oli avarii,” vastas Kasesalk. Saare kergitas diivanil pead.

“Maha magasid kõik,” ütles Kasesalk talle. Saare magas edasi.

“Peaks kuidagi teatama, et me siin oleme, muidu hakatakse otsima,” arvas Kallas.

“Prooviks raadiosidega, autod ju kuulevad.” Kallas läks raadio juurde ja võttis mikrofoni kätte.

“Mida ma ütlen?” küsis Kallas Kasesalult.

“Kust mina tean, ütle et me siin oleme.” Kallas vajutas tangenti alla.

“Siin Kaarel, sõdurid on tagasi,” ütles Kallas.

“Selge, sõdurid on tagasi,” vastas hääl raadios. Kallas pani mikrofoni käest ja naeratas.

“Oot, kes on tagasi? Kes seal üldse räägib?” kõlas raadiost. Kallas haaras mikrofoni.

“Kõik brigaadid on väljas, ma tahtsin öelda, et sõdurid on Kaarlis tagasi, et ei muretsetaks,” seletas ta.

“Mis sõdurid?” kostus kõlarist.

“No meie, kes siin abiks on, me saime tuletõrjega sealt avariilt tagasi,” seletas Kallas.

“Ahah, selge,” kõlas kahtlev vastus.

Kallas pani mikrofoni käest ja vaatas kella. Ta oli väsinud ega tundnud midagi. Kell käis juba kolmandat veerandit teisest öötunnist. Kallas võttis tossud jalast ja vahetas märjad sokid kuivade vastu. Autod jõudsid järgemööda tagasi ja maja täitus inimestega. Enamik neist läks kohe magama. Ka Pirk oli tagasi. Ta tuli teiste sekka.

“Kust sina välja ilmusid?” küsis Kasesalk.

“Me tulime otse kutselt,” vastas Pirk.

“Millal te sinna läksite?” küsis Pirk.

“Mina olin esimesega kõige enne kohal,” ütles Kallas.

“Kurat ma tulin selle viimasega ära sealt ju,” seletas Pirk.

“Siis nad ju elustasid teda ja monitor näitas südame tööd. Ma olin tagurpidi esiistmel ja surusin ambuga talle õhku sisse. Iga kord kui arst pumpas, siis verd lendas suust ja ninast. Mul väsis käsi ropult ära. Rõve pilt. Aga temaga polnudki midagi teha. Sõitsime surnukuuri ja ma vaatasin seal ka veits aega. Siis mul viskas täitsa üle kui silt varba otsa riputati…” rääkis Pirk.

Ta võttis oma tüdrukul ümbert kinni ja nad läksid teineteist kaisutades teise tuppa. “Mina joogisena enam autoga ei sõida,” oli viimane lause mida poisid kuulsid Pirki ütlevat. Siis kadusid nad ukse taha üksteisele armunult silma vaadates. Saare magas kõigutamatult.

Kallas otsis padja ja ehitas endalegi diivanile aseme. Kasesalk rääkis avatud ukse taga ühe arstiga.

“Noh, mis meil siis seal oli,” seletas arst.

“Seitse kannatanut, kaks väga raskes seisus ja üks surnud. Selle uue auto juhil polnud midagi viga, tal oli turvapadi ja sel taga istunud naisel oli ainult siuke, noh, turvavöö põrutus,” jätkas ta. “Aga vat sel kõrvalistunud naisel polnud turvavöö kinni. Nägid teda? Ta lendas peaga klaasi,” muutus arsti hääletoon nukraks. “Vaata kuidas ta aju kasvas, nagu nokamüts.”

Ja Kallasel tuli silme ette lurisev veri läbipaistvast plastist hingamismaskis.

“Seal Tiblagorskis on iga aasta mitu siukest õnnetust,” seletas kusagil kaugemal toanurgas üks meeshääl.

“See kes oli seal nende joodikute juht, noh tema on surnud. Siis see kõrvalistuja on raskes seisus ja see naine, kes peaga klaasi lendas. Kaks teist meest, kes selles vanas autos olid, on päris terved. Aga kõik olid päris noored mehed, nii 27 ja 31, roolis oli 40neaastane. Aga see naine jah…” jätkas arst.

“Jääb ta ellu?” küsis Kasesalk.

“Ei tea. Nad opereerivad teda. Aga jah, ainult 32-aastane ja kaks last ka kodus. Oleks pidanud ikka turvavöö kinni panema.”

“Miks küll seal turvapadi ei avanenud?” mõtles Kallas. Siis aga jäi ta täiesti rahulikult magama, hoolimata kõigest. Ta kaitses ennast nii. Kuid ärgates ei suutnud ta iseenda eest põgeneda.

***

Esmaspäeval oli jälle pidulik pataljoni rivistus. Esimene ja kolmas kompanii, nooremallohvitseride kursus ja staap – kõik olid seismas suurel riviplatsil. Reamees Kasesalk, reamees Pirk ja reamees Kallas kutsuti viis sammu rivi ette.

Lumesadu oli juba väga varajastel hommikutundidel lõppenud. Sillerdav novembripäike lõikas oma kiiri puhtal, puutumata lumel. Puud olid külmast kanged. Ja seal nad seisid. Mehed rivis, osad kadedad, osad uhked kaaslaste üle. Kõik valvel. Ja kolm poissi vaatasid klaasistunud silmil kaugusesse. Nende näod olid tuimad, kehad pingul, vaid vaikivad pilgud reetsid nende mõtteid. Pataljoniülem luges ette käskkirja millega kolmele poisile avaldati kiitust.

Ere valgus paistis nende nägudele. Hinges oli tühjus. Nad pöörasid end kannal ümber, just nii nagu neid oli treenitud; ja marssisid oma kohale rivis.

Nad olid kangelased.

Kes olid näinud Elu lahkumas.

Ja see oli neid kahandanud

ning nad ei teadnud, kellele neist

juba praegu lüüakse hingekella…

Kõhuvalu

2006-11-21T09:34:00.000Z

17. november 2002

“Kaheksateistkümneaastane tüdruk, kõhuvalud,” kõlasid kutses andmed patsiendi kohta. Kallas istus autosse ja nad hakkasid läbi tiheda liikluse sõitma. Autojuhid teadsid alati kuhu minna. Isegi nii suures tänavaterägastikus.

Kallas tõmbas kummikindad kätte, ta tegi seda alati. Ta avas autoukse, lasi arsti välja, võttis kohvri ja seadis sammud viiendale korrusele. Arst lasi kella, kuid uks oli lahti. Nad läksid esikust läbi elutuppa. Suurel voodil lebas tüdruk, nägu seina poole. Kallas pani kohvri maha ja vaatas ringi.

“Kust valutab?” päris arst.

Tüdruk oli kõveras ega pööranud end kõneleja poole.

“Siin all,” kõlas vaikne vastus.

“Millal see hakkas?” küsis arst. Vastust ei tulnud.

“Millal teil valud hakkasid?” kordas arst.

Nüüd pööras tüdruk näo arsti poole ja Kallas nägi kui ilus ta oli. Kallasel võttis ikka aega, et näha olukorda meditsiinitöötaja silmade läbi. Sisse tulles vaatas ta tüdrukut nagu seda teeb poiss, kes näeb saledat neiut, kel on seljas vaid särk ja napid püksikud. Siis raputas Kallas end sellest lahti.

“Pool tundi tagasi, peale seda kui me seksisime,” kõlas nüüd vastus ja tüdruk vaatas taas seina.

“Kuradi kurat. Ja kus see kutt nüüd on? Jättis tüdruku üksi?” ei suutnud Kallas mõttes vandumata jätta.

“Keerame end ilusti selili, siis ma saan katsuda,” ütle arst.

Kallas tundis end ebamugavalt selle poolpalja neiu juures oma kiilaka pea, sõdurisaabaste, laiguliste pükste ja kummikinnastega. Ta oleks tahtnud siin passimise asemel hoopis seda kutti raputada.

Arst selgitas välja valupiirkonna, tüdruk oli endiselt vaikne. Tal oli väga valus. Kallas nägi, et ta oli nutnud.

”Millal te viimati günekoloogi juures käisite?” küsis arst.

“Nädal aega tagasi”, vastas tüdruk.

“Ja varem pole midagi sellist olnud?” päris arst.

“Ei,” vastas tüdruk.

Arst polnud oma selgitustööga kusalegi jõudnud.

“Ma ei oska siis midagi arvata, me peame naistekliinikusse minema ja seal tehakse uuringud,” seletas ta.

Tuppa astus pikk noormees ja jäi uksel seisma. Kallas mõõtis teda pilguga. Arst ei teinud tast väljagi. Tüdruk pööras jälle näo ära.

“Ma ei oska tõesti midagi öelda, kas teil haigakassa kaart on?” päris arst.

“Mul oli kolm kuud tagasi abort,” kõlas väga vaikselt.

Kallas vaatas maha.

“Kuradi kurat,” vandus ta omaette.

“Tooge talle riided, me läheme haiglasse,” ütles arst noormehele.

Kallas võttis kohvri ja läks välja, tal polnud siin enam midagi teha.

“Mis seal nüüd siis oli?” küsis autojuht.

“Abort,” vastas Kallas.

Eksitus

2006-11-21T09:31:00.000Z

17. november 2002

Kallas võttis ühte kätte suure punase “elustamiskoti” ja teise tavalise kohvri ning hakkas sanatooriumi poole jooksma. Seljataha vaadates nägi ta arsti ja velskrit vaid veidi kiiremal sammul liikumas.

“Tont võtaks. Kas nad kunagi ei kiirusta?” mõtles Kallas.

Jõudnud tuppa nägi Kallas voodis lebavat umbes 70neaastast kuivetunud ja kortsus naist.Ta lebas rahulikult, silmad kinni ja käed tekil. Keegi õde seletas Kallasele, et naisel olnud vähk.

Arst katsus pulssi, velsker ja Kallas seadsid kardiogrammi valmis. Siis võttis arst õe abiga naise rindkere paljaks ja velsker sättis rahulikult masinat valmis. Jällegi oli Kallas pealtvaataja. Seal ei olnudki midagi erilist vaadata. Kallas oli nüüd juba päris palju eakate naiste rindu näinud. Nüüdki ei tekitanud see temas mingeid emotsioone.

Juba autos tagasi jälgis Kallas kuidas arst väljakutsekaarti täitis. Siis raporteeris autojuht keskusele.

“Üheksa-kaks vaba, sõidame koju, siin oli eksitus.”

“Selge, üheksa-kaks koju,” kõlas vastus.

Kallas vaatas imestades velskrile otsa.

“Exitus letalis,” ütles velsker.

“See on see, mida sa just nägid,” lisas ta.

“Surm,” ütles arst ja kirjutas lahtrisse “diagnoos” R-99.

Autojuht naeratas kurblikult.

Elavad surnud

2006-11-20T11:29:00.002Z

09. märts 2006

Headust poomas pahe,
kammitsetud vaba tahe,
peotäis halbu valikuid,
on meil, kesk hingi elutuid.

Ja surnuid veel on vähe.

Peatage need peatud kehad!
Süüdake südamed.
Las põlevad eredal leegil,
kuid vähemalt elavad.

Surnuaed keset linna,
pressimas üle ääre.
Roojana lastakse minna
tal loodusse, roostena aju pääle.

Koolnuid täis on Elu.

Kärvanud kõiksuse tunne,
hinged vajunud unne.
Äratus! röökige hommikul,
ja lahti kaevake hauad.

Trepi astmed on hallid

2006-11-20T11:29:00.001Z

15. november 2005

Siin peaaegu neljandal korrusel,

kus istun, on lagi värvitud valgeks.

Ja seinad jooksevad kokku,

selja taga on rauast uks.

Mu viimane peatus enne katust,

on siin trepi viimasel astmel.

Aknaklaasil on tormi piisad.

Katuseukse ees on lukk

ja tulekustuti sees on auk.

Vihmapiiskadest märg on tukk.

Siin peaaegu neljandal korrusel,

kus trepi astmed on hallid,

ma istun ja tunnen et sul,

märjad on kindad ja sall.

Mu püksid on põlvedest niisked

ja trepi astmed on hallid.

Sa oled nii kuradi kallis.

Päitsed peas ei unelda

2006-11-20T11:28:00.001Z

02. november 2005

Ka need, kel seljas ülikond
ei ole mingid ülikud.
Nad ise peavad pühk’ma
oma tagumikud.

Jah, mul on kapis lips,
ent teda harva kannan,
sest tunnen end kui lits,
kui talle keha annan.

Ei taha olla riide ori
ja voorin pigem paljana,
et ei nööriks minu kõri
ta ühiskonna valjana.

[Kuid tihti karjun, kaelas lips,
keel on pehme, käes on pits]

Tund või poolteist

2006-11-20T11:26:00.001Z

02. november 2005

Tund või poolteist veel,
siis pääsen minema,
ja kodu poole teel
pooltunnikese olen.

Oh, aja raske taak,
päev päeva järel läeb.
Kas miskit väärt on saak,
eks homme näeb.

Mis teadmist täna sain –
see pole minu oma.
Mu ümber Aja vaim,
ja sees on kooma.

Vist hommikul ma ärkan,
täpselt sama surnuna.

Dulce et decorum est pro patria mori

2006-11-20T11:09:00.002Z

17. oktoober 2005

Onult pärisin moraali,

Tädi kinkis mul koraani,

Olen täitsa etalon,

Mul on, sul on, tal on...

Talong ei viinud meid pankrotti,

Sõjaväes ma sõin vaid sprotti,

Nüüd ma ise püüan kala,

Ei ma nuta ei ma hala!

Meil on ammu oma riik,

Aga mitmel täis on triik,

See habras elund, hing.

Ja huulil vänge ving...

Laulupeol on silmis pisar,

Pitsis iga päev on pisar,

Proosit, kallis isamaa,

Kaissu võtan kallima.

Tavaline spliin

2006-11-20T11:09:00.001Z

1. märts 2004

See tavaline argielu lokse -

nii ebaharilik ei ole ammu spliin

ja tavaliselt suhu kerkib okse

kui ebaharilikult joodud üks suur viin.

On tavaline igapäeva pläma,

et üles poon'd end see ja see.

Ja ebahariliku muutuse toob täna

üks tavaline mees, kes tõmbab peale vee...

Kas kordamise korratus on tavaline

või ebaharilik ja valgustusest pime.

Ma püüan meelde tuletada nime

suus magus veri, peas on hirmus vine...

Me elu nagu tavaline tatinire,

õnn torkiv karvane ja ebaharilikult kare.

***

2006-11-20T11:08:00.001Z

***

 Lume rüppe usaldan’d end Maa

Ta liikmeid haarab külm nii vali,

Kuid soojust siiski kaotada ei saa -

Mu Päike, igavene tuli!

***

Ood veincile!

2006-11-20T11:07:00.000Z

25. detsember 2003

Kord oled punane, siis valge,

ühtaegu ilm on ähmane ja selge.

On magushapu maitse Sul,

niisama võimas kui ka hell.

Sind lahti korkida on oskus;

ning ajaga sa paremaks vaid läed...

Mu soontes voolad Elu – vein,

Sa vallutan’d mind, habras uim,

mu joogiks valat’ viinamari,

mu Päike kui ka vihmavari.

Sind hoomata ei ole vargus,

nii võtan Sind, mu vapper argus...

Prometheus, mu vend

2006-11-20T11:01:00.000Z

04. juuni 2003

Taas purju joon ma end

kui kotkas kokku pannud tiivad

ja Prometheus, mu vend,

on kannatanud piinad.

Ta Kaukasuse külge

igavest’ on aheldud

Jah, küsin Zeusi käest ma,

just nagu Inimpäästja:

“Mis halba ma siis lõin,

et inimestel’ tule tõin?”

Mul iga järgnev jook

kui Prometheusel nokahoop

Ei mõista meid üks’ Jumal,

ei Prometheust, ei mind.

Kas Prometheus on rumal,

et piinab teda lind?

Ma kotkas oleks pigem,

kui tahaks Jumalale ligem’ ...

Kaimu kalm

2006-11-20T10:59:00.001Z

14. mai 2003

Puhtast põlgusest su vastu,

Mu armas,

Mustast masendusest lastu,

Mustemast mustem kaarnas:

Kes teab mis pakitseb

Ema hinge

Kui surnud on ta poeg

Ja linde

Kui viimast palvet loeb

Hommikul tujutsen’d päev

Kas minejaid alati on mitu

Või on see minu vaim

Nii poeksin sinu eest ma peitu

Kui poleks sa mu kaim

Ma olen mitu korda

Käin’d vaat’mas

Maasse kaevat’ auku

Ja neid kes üle parda

Kui saatmas

Mitu püssipauku.

Kas tean kus peitu

Kaim mu eest küll läks

Kuhupoole leitu

Kui kaotusvalu jääks.

Ave Caesar, morituri te salutant

2006-11-20T10:55:00.000Z

13. jaanuar 2003

Mida veel

võiksin ma oodata

maailmalt,

kus kõik elavad

vaid seetõttu,

et pole piisavalt

kogunud jõudu

et enesetappu sooritada.

Kõikide vabatahtlike nimel,

kes maetud on

surnuaia taha,

oo tapke mind.

Tapke, tapke, tapke.

Lasciate ogni esperanza

astudes siit sisse,

ehk suudad sina,

Dante Alighieri,

mind päästa.

Ja sina Crutsifer

või Puškin,

Jevgeni Onegin.

Tolstoi, Dostojevski!

Mu sõber

Hemingway,

ma tahan sinu manu…

Mu ameerika unistusest

on nüüd

saanud ameerika

õudusunenägu.

Ja igas sadamas,

võin ma kohata

kaht eestlast…

Meie Nada,

kes sa oled Nadas.

Puhas valgusrikas lokaal…

Sanctificetur,

nomen tuum,

Sinu riik tulgu

Ja Sinu tahtmine

sündigu.

Ut in caelo

et in terrae…

Ellas danzan solas

danzan solas.

Choro eu e voce

Qui fragilidade.

Mul pole pääsu.

Ut desint vires,

tamen est

laudanda…

Nemo obligatur

Nemo…

In omnibus

potens

Caritatis est.

Ultra posse. Ultra posse.

Ave Caesar,

morituri…

Spes moritur ultimissime.

Lootus jääb, jääb, jääb…

Surmaminejad

tervitavad sind.

Ole neetud.

Ole sa neetud.

Elu

La bella e vita

Me cago

En tu leche…

Cojones

Ole neetud…

Sinine puhtus

2006-11-20T10:49:00.000Z

20. august 2001

Et kannatus vaid kurbust korjab,

Siis rõõmutus on minu hingelaad.

Kuid varjutus vaid kurjust orjab,

seepärast soovin: taevakaar,

Sa püsi puhtana…

Ja tunnetest on tulvaveed

Nii saanud minu hinge.

Et vihkamisest viivitaks veel meel

Sind pigem palun enne: armastus,

Sa püsi puhtana…

Ei pimeduses peitu päikest

ei varja valgus varje.

Ei palu imet väikest

Las sosistab mu karje: lootus,

Sa püsi puhtana...

Kuid kolletab kuldseks kask –

See sügise suudlus õrn.

On looduse loomus raske

Uhkelt üksinda torm, kuid mälestus,

Sa püsi puhtana…

Seal silmapiir, sinetav meri

Su pilvitu punastav pale

See Põhjamaa pagana veri,

Inglina ilmuv vale: mu unistus,

Sa püsi puhtana…